Hüsteeriline rupskiooperikomöödia kõige tugevama närvikavaga vaatajatele.

Vaevalt et tänavusest HÕFFi kavast võib leida teist niivõrd skandaalset, üllatavat ja põhimõtteliselt kõigile ning kõigele pikalt keskmist sõrme näitavat linateost.

„ÜRO rämps“, mis kannab ka alternatiivset pealkirja „Lõhe“ (viide Päästjaks peetava ebardist tegelase peas asetsevale praole, kust pritsib aeg-ajalt mingit kahtlast valget ollust), on kui üks suur soodom ja gomorra, mis segab poliitilist pamfletti groteskiga, õudust pornoga, John Watersi räpafilme Hollywoodi hittidega ja vägivalda komöödiaga.

Filmi tegevus toimub Aafrikas Zimbabwes, kus ÜRO geist kindral Werner Benner (Udo Kier) elab koos oma musklis armukese ja suurerinnalise naisega, kes peaks olema neitsi. Kõiki pidevalt tagakiusav Werner satub vaimustusse kohalike elanike lihtsast mõistusest, mis lubab talle hõlpelu. Kuid kindrali optimism hakkab siiski peagi vaibuma, kui kohalikud hõimlased leiavad endale Jeesuse võrdkuju Werneri pojas, kes inimese moodi küll välja ei näe...

Kui 99% inimkonnast võib taolise ekskremendilõhnalise filmi eest pea kõrvale keerata ja vuih karjuda, siis ühele protsendile, mida leidub loodetavasti ka HÕFFi publiku seas, võrdub film avastusretkega seiklustemaale, mis pakub alati kamaluga üllatusi. On teada fakt, et režissööri ja tema meeskonda kahtlustati Zimbabwes pornofilmi tegemises ja filmimaterjal tuli läbi ohtude riigist välja smugeldada. Igatahes on Variety seda Saksa „halva filmi“ žanri meistri Christoph Schlingensiefi (1960–2010) viimast linateost nimetanud unikaalseks nähtuseks, mille näitamist julgevad endale lubada vaid tugevamad festivalid. HÕFF liitub selle väikese seltskonnaga ja saab vaid imestada selle üle, kuivõrd ettenägelik Schlingensief oli, kui kujutas ette olukorda, millisesse sitauku maailm tänaseks jõudnud on.

Film ei ole soovitatav nõrganärvilistele.