Kuidas võidelda kodus vägivaldse vaimuga? Klassikaline J-õudus kohtub üllatavalt eluterve huumoriga.

Jaapani lavastaja ja stsenarist Kôji Shiraishi on tuntud oma ülisuure panuse poolest kultuslike õudusfilmide žanrisse selliste filmidega nagu „Noroi: The Curse“ (2005), „Sadako vs. Kayako“ (2016) ja „Carved: The Slit-Mouthed Woman“ (2007). Tema viimaseid filme „Sayuri maja“ on juba pälvinud tähelepanu oma unikaalse lähenemisega traditsioonilisele Jaapani õudusele, andes pealtnäha tavalisele kummitusloole rohkem „eluvaimu“ ja ohvritele jõudu vastu hakata rohkem, kui tüüpilisest perekonnast oodata. Shiraishi eesmärk oli pakkuda värskust veidi väsima hakanud alažanris ning see tal ka õnnestub.

Filmi keskmes on seitsmeliikmeline Kaimikide perekond, kes kolib maale unistuste majja. Rõõm asendub aga peagi õudusega, kui selgub, et majas kummitab kättemaksuhimuline vaim nimega Sayuri. Kui perekonda tabavad järjestikused tragöödiad, üritavad vanim poeg Norio (Ryôka Minamide) ja tema vanaema Harue (Toshie Negishi) maja needusest vabastada, uurides Sayuri surma tagamaid. Juhtugu mis tahes, kuid üks on kindel – poiss ja vanaema ära kolida ei kavatse.

„Sayuri maja“ tõuseb esile eelkõige oskusliku žanride segamise poolest. Esimene pool filmist järgib traditsioonilisi kummituslugusid, pakkudes vaatajale häirivaid ja hästi üles ehitatud hirmutamisi, mis vaikselt ligi hiilivad, ebamugavust tekitavad ning reaalselt ka hirmutavad. Kuid filmi teine pool muutub ootamatult, liikudes peaaegu semukomöödia suunas, kui Norio ja vanaema asuvad vaimu vastu võitlema, pakkudes kohati eeskuju ülipopulaarsele animeseriaalile „Dandadan“. See tonaalne nihe võib esialgu tunduda rabav, kuid lisab filmile omapära ja värskust, vägivalda ning meeldejäävust.