Ühel õhtul, kui ma olin trennist tulnud, kõndisime koos mu sõbraga bussipeatusesse. Kui me olime umbes poolel teel, nägime üht naist. Ta oli üleni valge ja ta riietel olid punased vereplekid. Me küsisime: „Kas teil on kõik hästi?” Ta ei vastanud. Me hakkasime edasi kõndima ning kui me tagasi vaatasime, naeratas see naine ja vaatas meile otse silma, aga see polnud tavaline rõõmus naeratus, see oli hirmuäratav. Kui me bussipeatusesse jõudsime, oli see naine kadunud. Buss jõudis ja me läksime peale. Alguses oli kõik rahulik, aga kui me sõitsime mööda ühest mahajäetud haiglast, nägime tee ääres jälle seda naist. Kui bussijuht teda nägi, läks ta nägu valgeks, nagu oleks ta kummitust näinud. Mina ja mu sõber olime hirmul. Kui me olime sellest naisest natuke eemale jõudnud, läks ta neljakäpukile ja hakkas bussile järele jooksma. Kõik kes bussis olid, karjusid bussijuhile: „Kiiremini, ta jõuab lähemale!” Bussijuht lisas kiirust ja lõpuks kadus see naine paksu udu sisse. Üks mees mu kõrval nägi, et me ei teadnud, mis toimub ,nii et ta hakkas rääkima. Ta rääkis, et kunagi mitu aastat tagasi oli sellel naisel vähk ja ta pidi oma juuksed ära lõikama ja ühel tuulisel ööl, kui seesama buss sõitis, kõndis see naine selle mahajäetud haigla juurest üle tee, bussijuht ei näinud teda ja ta sõitis talle otsa ning see naine suri. Sellest ajast saati kummitab see naine bussi number 872.

Loo autor
Nora-Liisa Kaljund

Loe ka teisi lugusid siin.