Tihke udu hajus ja äkki paistsid ta ees hiiglasliku puu võrad. Selle pirakate harude vahel mehed mõõkade, ümmarguste kilpide ja mõdu täis kappadega - söömas, naermas ja üksteisega mõõtu võtmas. Jaanus oli näinud piisavalt dokumentaalfilme, et teada, et tegemist oli viikingitega, kuid juba langes ta edasi kui Alice imedemaal.
Korraga oli ta ümber hõbedaselt läikiv meri, sellel seilmas paadid, kus kivist sõdalased. Nad nägid tuttavad välja.
Ka see vaatepilt kestis vaid hetke.
“Vabandust, mul läks natuke aega,” püüdis udu ta äkki hellalt oma embusesse varjutades kõik Jaanuse ümber paksu looriga. “Loodan, et teil polnud väga igav natuke ringi vaadata.”
“Mis koht see on?”
“Oh,” hääles oli tunda teatud ebamugavust. “See, oleks pidanud juba varem selge olema, kuid vigasid juhtub."" Hääl köhatas kurgu puhtaks. ""Ma pean kahjuks mainima, et te olete surnud.”
“Ma tean,” tõdes Jaanus. See oli veider. Kuidas sai ta teada, et ta oli surnud? Kuid ometi oli ta selles surmkindel. “Ma lihtsalt ei mõista, mis koht see on.”
“Ah. Ilmselgelt on see elu peale surma.”
“Nagu paradiis ja põrgu?”
“Jämedalt võttes… ,” pomises hääl vaikselt, proovides edutult solvumist peita. “Mina olen moderaator, teie teejuht.”
“Moderaator?” kordas Jaanus. “Ja mis edasi? Kas sa kaalud mu hinge udusule vastu või ootab mind kristlik puhastustuli?”
“See oleks üleliigne,"" turtsatas hääl. ""Su teekaaslased teavad ilmselgelt sind ja su soove kõige paremini. Miks peaks ma nende valikus eksima?""
“Teekaaslased? Valik?” pomises Joonas enda ette. Mis paganat tahtis moderaator sellega öelda?
""Vabandust, meil läheb natuke aega"" lisas hääl. ""Sinna on viimasel ajal suur tung.""
Jaanus proovis leida selles kõiges loogikat.
Kui see oli tõesti elu peale surma, siis möödus ta järelikult esimesena Valhallast. See oli sõjameeste igavene löögi ja joogi pidu, mis kestis kuni maailma lõpuni. Juua kos jumalatega ning sõdida, see oli viikingite ülim soov. Kui neid maeti pandi selle tarvis kaasa relvi, mänge ja ehteid.
Kas polnud ka terrakota sõdalased ja elavhõbedal seilavad laevad miski tähtsa keisri surmaandam?
Jaanus vaatas oma keha. Tal polnud muud kui ülikond.
“Kohal,” kõlas hääl. ""Teie igavik ootab.""
Jaanus tõstis pea.
Tema ees seisis universumi kõige suurem kontorihoone.

Loo autor
Timo Talvik

Loe ka teisi lugusid siin.