Talv oli see aasta eriliselt karm: praegune pakane oli kestnud üle nädala ning lumehanged olid mitmemeetrised. Hajakülades pidid inimesed tihti sahka oodates oma kodudes vangis istuma. Õnneks oskas Jaan sellise ilmaga hakkama saada. Talle meeldis korvitäite kaupa puid enne suuremat tormi korraga tuppa tuua, need leso kõrvale kuivama laduda ning kütmiseks juba paar päeva kuivanud puitu kasutada.

Täna aga läks Jaani majal elekter ära. Ta oli tol hetkel just järjekordsete puude järele minemas, sest miinuskraadid õgisid kaske ja leppa nagu Jaan vorstivõileibu pärast päev läbi toimetamist. Kuna ta oli korvidega juba esikusse jõudnud ja jope selga saanud, ei hakanud ta elektrikapi kallal veel õiendama.

Õues oligi tuiskama hakanud. Tugevad tuuleiilid puhusid läbi riiete, läbi kontide. Lumehelbed lendasid silma ja ninaots tilkus. Jaan sumpas pimedale kuurile lähemale. Praegusel ajal polnud enam mõtet lund ära rookida – see sadas mõne tunniga hanged taas täis.
Uks kriuksatas ja Jaan oli külmas, kuid tuulevaikses kuuris. Ta ladus korvid harjumuslikult ning asus tagasiteele, sest tundis, kuidas sõrmed vaatamata paksudele villastele labakutele külmetasid.

Vahepeal oli veel pimenenud. Jaanil oli hea meel, et ta saab tuppa sooja ja otsustas, et teeb endale piparmünditeed, et külm sisse ei jääks.

Pimedas toas aitas kehamälu Jaanil rasked korvitäied leso kõrvale kuivama sättida. Üleriietest vabanedes ja ümberkaudset kobades jõudis mees tikupakini ning süütas sellega küünla. Toppis siis pliidialuse halge täis ja tegi ägeda tule, et vesi kiiremini keema läheks.
Kui see valmis sai, istus ta laua taha ristsõnu lahendama.
Muidu täitis ta kastikesi vaikides, kuid vahel, justkui pakuks ta niimoodi enesele rohkem seltsi, pomises ta enda ette.
“Kehaosa, neli tähte… no see võib ju päris mitu asja olla,” jättis ta ruudud tühjaks.
“Ebameeldiv lõhn, neli tähte… no lehk või hais, mis siin ikka,” toksis ta pastakaga ja tõusis valamaks kuuma vett eelmise suve piparmündile.
Kui ta kannu lauale pani, tundis ta ühtäkki õhus just nimelt ebameeldivat lõhna. Mis see oli, mis suutis piparmünditeega nii tugevalt võistelda? Ta ei pidanud mitu korda nuhutama, et aru saada, kui jälk see lõhn oli.

Mädalehk.

Kiirelt hakkas ta otsima selle allikat, sest sellist haisu levitav asi ei tohi tema soojaks köetud tuppa pikemaks jääda. Mida rohkem ta sisse hingas, seda rõlgemaks see muutus.
See oli vänge ja juhatas Jaani leso juurde. Seal, küttepuude vahel, vedeles käsi.

Loo autor
Susanna Mildeberg

Loe ka teisi lugusid siin.