"Avan silmad. Näen eredat valgusallikat. Keegi küsib: ,,Kes sa oled? Mis on vanemate nimed?” Ma ei oska ühelegi küsimusele vastata.
Mulle selgitatakse, et olen olnud kuus aastat koomas ja kõik olid kindlad, et ma ei ärka enam iial. Minu vanemad? Millised nad välja näevad? Arst räägib, et sattusin kuus aastat tagasi autoõnnetusse. Juht, kelleks oli mu parim sõbranna, suri. Milline sõbranna? Infot oli liiga palju, tundsin, kuidas mu silmad sulguvad.

Millalgi ärkasin taas. Ereda valguse sõõris seisid mees ja naine. ,,Kes te olete?” küsisin vaikselt. ,,Oleme sinu vanemad, Lilli,” teatas isa, ema lihtsalt nuttis. Lilli, kas see ongi minu nimi? Kas need ongi minu vanemad? Mu vanemad aina rääkisid, mis oli viimase kuue aasta jooksul juhtunud. Sõnad jooksid ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Arstid selgitasid, et olen mälu kaotanud, aga on väike võimalus, et mulle hakkab midagi meenuma. Pidin nüüd edasi elama oma pooleli jäänud elu.

Koju jõudes ei leidnud ma ühtegi märki enda minevikust. Vanemad teatasid, et nad olid kõik vanad fotod ära visanud, sest minu piltide vaatamine olevat tekitanud neis südantlõhestavat kurbust. Üritasin järgnevate nädalate jooksul oma uue eluga kohaneda.
Möödusid päevad, millest said nädalad. Ühel ööl nägin väga kummalist und: üks armas naine vaatas mind pikalt, siis ratsutasin koos ühe tüdrukuga, see tüdruk meenus mulle. See oli mu parim sõbranna. Ärkasin ja teadsin, et unenägu polnud juhuslik. See naine oli ju ema, aga mitte see ema, kes köögis pannkooke küpsetas.

Kui vanemad olid tööle läinud ning ma olin üksi kodus, ronisin pööningule. Leidsin sealt fotoalbumi, kus oli pilte mu sõbrannast, kelle olin unes ära tundnud. Albumi esilehele oli kirjutatud ,,Surnud tütre Lilli mälestuseks.” Lappasin edasi ja leidsin pildi, millel kaks tüdrukut, mina ja Lilli, istusime hobuste seljas. Foto alla oli kirjutatud: ,,Lilli ja Anna ratsutamas.” Album libises mu nõrkade käte vahelt, Anna, see olin siis mina, aga Lilli, minu sõbranna, oli autoõnnetuses hukkunud. See pere, kelle juures ma olin, oli hoopis Lilli pere ja see naine, keda unes nägin, oli minu ema. Miks valetas see pere mulle ja kus on minu ema?

Jooksin tuppa ja avasin arvuti. Sisestasin otsingusse minu ja Lilli nimed. Kohe avanesid sajad artiklid. Ühest artiklist lugesin, et minu ema nimi on Iris Soo ja ta oli olnud reisil ja kuna Lilli vanemad olid läheduses, siis olid nemad esimesed, kes haiglasse jõudsid. Nüüd klappis kõik. Lilli vanematel oli olnud aega mind ja Lillit ära vahetada. Kuidas oli aga võimalik, et minu ema ei tundnud matustel Lillit ära ning arvas, et see olin mina? Kus on minu ema hetkel?

lstusin taas arvuti taha. Kuskilt interneti avarustest leidsin tema telefoninumbri. Mu süda peksles. Telefon kutsus ja kutsus, aga keegi ei vastanud.

Möödusid tunnid ja lõpuks kuulsin telefonihelinat. Haarasin telefoni ja hüüdsin: ,,Ema!” kõne katkes, hakkasin nutma. Sellest päevast alates pole keegi enam sellele numbrile vastanud.

Loo autor
Gloria Luisa Eberle

Loe ka teisi lugusid siin.