15. september 1994
Minu nimi on Eve, ja olen 10a, ning räägin teile oma loo. ma elan majas, mille mu vanaisa on oma enda kätega ehitanud. Meil on suur maja, ja all asub ka kelder. Et sinna keldrisse saada, pead sa minema pikast ja järsust trepist alla. need trepid juba ise on hirmsad, et kui sinna treppidest alla vaatad hakkab juba jube. see trepp näeb välja siukene, et kui keegi kõnnib sinna, kõnniks ta nagu pimedusse. Mul on kolm õde. Üks must on noorem, teine vanem. Itti on 8 ja Ellen on 12.

6. juuni 1994*
   Oli suvi ja minul ja mu õdedel oli igav. Meie ema oli koguaeg tööl, ja polnud aega meiega tegeleda. oli väga palav päev, seega me läksime keldrisse end jahutama. ,,Mul on mõte"" ütlesin ma. Nüüd olid Itti ja Ellen ka huvitatud. ,,Kohtume öösel, ja kutsume siin samas kummitusi välja. Ma leidsin ühest ajalehest infot, mille isa oli toonud. Mul on kõik vahendid ka olemas"" ütlesin jälle. ,,See on nii hea mõtte, aga ega Itti kartma löö?"" küsis Ellen. ,,Küll ta ei hakka."" vastasin ma. Kell 1 öösel, kui vanemad magasid, hiilisime välja. Me kartsime väga, aga samas olime ka elevil. ,,Sina mine essana, sa oled kõige vanem."" ütlesin ma. ,,Vaata kes nüüd kartma lõi."" vastas Ellen. Ma olin salaja võtnud köögist terve purgitäie soola, ja valasin kujundi. Ring ja täht keskele. Asetasime küünlad ka ringi ümber. Istusime ringi, hoidsime kätest kinni, ja laususime sõnad. ,,Kutsume vaime kohale, palun avage oma silmad ja saabuge meiega ringi."" Kõlavad natuke veidralt aga ajalehes ütles nii. Läks mõõda kaua aega, aga midagi ei juhtund. ,,See ei tööta, lähme tagasi voodisse enne kui ema üles ärkab."" hakkas Ellen muretsema. Nii me tegime, kuna pigem karta kui kaheteseda. Me jäime magama kuid me mitte ei ärganud hommikul voodis, vaid seal samas pimedas keldri ees. Ma olin nii hirmul ja segaduses ja nägin enda õdesid. Ka nemad olid segaduses. Keldri uksest ilmus treppi peale vaim. Ta kumas valgelt, kuid ta silmad veritsesid. Ta ütles ühe ainsa lause, ja selleks oli. ,,Ärge kunagi siia enam tagasi tulge!"" Ärkasin järjekordselt hommikul voodis. See oli kõigest unenägu olnud. Itti ja Ellen väitsid, et nägid täpselt sama unenägu. Jooksime keldrisse, ja nägime et ring oli purunenud, küünlad olid kustuund ja ümber ajatud. Sealt oli keegi ikkagi läbi käinud, keegi, kes polnud inimene."

Loo autor
Emily Peterson

Loe ka teisi lugusid siin.