Tunnen, et keegi magab mu kaisus. Tuba on nii pime. Ma ju laualampi enam ööseks põlema ei jäta, olen suur tüdruk. Aga ma täitsa tunnen, et keegi on veel siin voodis. Hingab. Norskab. Niheleb. Ma ei karda! Panen vaikselt käe ühele poole- kellegi juuksed. Ma üldse ei karda! Vaikselt panin käe sellepärast, et on öö ja peab vaikne olema. Pigistan silmad kõvasti kinni ja katsun teiselt poolt- kellegi karvane nägu. Ma ikka ei karda! Silmad pigistasin kinni, sest tuba on ju nagunii pime, mis ma neist lahti hoian. Piilun ka nüüd otse jalgade juurde- kellegi oranžid silmad vaatavad mind. Karjatan. Panen teki üle pea. Lamp pannakse põlema. Ema paneb mulle käe ümber ja võtab mind kaissu. Isa ütleb unise häälega: "Miks sa jälle meie toas magad ja kes koera voodisse lubas?"

Loo autor
Ailen Tänna

Loe ka teisi lugusid siin.