Tegemist on tõestisündinud looga ühest juhtumist umbes 1998. aasta Lasnamäel kui mu kaksikvend "ära rööviti". See juhtus üsna ammu aega tagasi ja vahel kahtlen, kas minu mälu võis osa loost ise välja mõelda, kuid ma vannun - see kõik juhtus.
Käes oli 1998. aasta suvi ning ma olin umbes 7-8 aastane. Lamasin oma Lasnamäe korteri elutoa punasel diivanil ning kuulasin lahtisest aknast teiste laste lõbusaid hõikeid. Mina aga ei tahtnud välja minna, sest see tundus nii kohutavalt igav - mina unistasin sellest, et varsti saab taas kooli minna. “Suvel ei juhtu MITTE KUNAGI midagi põnevat!”, mõtlesin ma pahuralt, vaadeldes samal ajal õhus ringlevaid tolmurulle.
Järsku helises telefon. Kargasin diivanilt püsti, jooksin telefoni juurde ning võtsin plastiktoru hargilt. “Tere!”, ütlesin viisakalt. Toru teisest otsast kostis pikk vaikus kuniks kuulsin kähedat meeshäält ütlemas “Kutsu ema telefonile.” Karjusin üle korteri “EMME!”, jätsin telefonitoru peeglilauale, et ema saaks kõne üle võtta ja läksin elutuppa tagasi.
Järgmine asi mida mäletan on see, et meie korterisse ilmus politsei. Vahepeal tulid ka mu isa ja vanem õde koju. Piilusin hämmeldunult suuri vormiriietuses mehi ja naisi, kes küsitlesid mu silmnähtavalt endast väljas olevaid vanemaid.
Sain lõpuks väikestest infokildudest aru, et midagi tõsist on juhtunud. Midagi VÄGA tõsist on juhtunud. Midagi VÄGA tõsist on juhtunud minu kaksikvennaga - ta oli röövitud ja röövijad tahtsid raha.
Ühel hetkel viisid politseinikud mu ema ja isa kuhugi ära, kuid tagasi tulles olid kõik osapooled veelgi rohkem muserdunud. Sain lõpuks aru, et võib-olla ei tulegi mu vend enam kunagi koju ja hakkasin valju häälega nutma, mõeldes kui kiuslik ta vastu olin terve elu olnud.. samal hetkel aga astus vend korteri uksest sisse.
Tuli välja, et ta oli terve aja kõrvalhoovis sõbraga mänginud ja helistajad olid vist lihtsalt teinud tüngakõne. Mu vanemad vabandasid politsei ees ja vend sai korralikult sõimata, et ta kadunud oli olnud.
Lugu võikski siin lõppeda.. aga ei. Ärkasin samal ööl ülesse, et minna vannituppa. Tagasi tulles jäin aga salaja köögiukse taha kuulama pealt oma vanemate sosinat. Mäletan nüüd vaid katkendeid.. “Ta nägi nii väga tema moodi välja!” ja “Tal olid ju samasugused riided seljas!” ja “Kuidas see polnud tema?!”
Hiilisin kikivarvul tagasi oma voodisse, mis oli täpselt mu venna voodi kõrval. Ma ei suutnud aga magada ja vahtisin enda kõrval olevat poissi ja mu enda küsimused hakkasid peas ringlema. Kelle olid mu vanemad leidnud kui politsei nendega ära käis? Miks see leitud laps nägi välja nagu mu vend? Kas see laps oli üldse elus olnud? Ja muidugi.. kas on mingi võimalus, et see poiss kes naases, polegi mu päris kaksikvend vaid keegi teine?
“Kes sa oled? Kes sa oled? KES SA OLED?” korrutasin oma mantrat. Siis tegi järsku magav vend oma silmad lahti ja vaatas mulle otsa. Pigistasin nüüd ise silmad kõvasti kinni. Ma ei tundnud seda inimest enda kõrval.
Loo autor
Heli Jürisson
Loe ka teisi lugusid siin.