Ühes väikeses majas paar kilomeetrit linnast väljas peagi väljasurevas asulas elasid kord väike poiss Toni ja tema isa. Ühel soojal suveõhtul oli isal plaanis minna üksi poodi. Ta jättis poja koju ja ütles, et too mitte mingil juhul kellelegi peale tema ust ei avaks. Isa seletas, et läbi ukse piiluava saab poeg näha, kes ukse taga on. Poiss oli nõus ja lubas avada ust vaid siis, kui näeb läbi ukse tuttavat kuju. Isa jättis pojaga hüvasti ning astus uksest välja. Poisike jooksis elutuppa, pani kõrvaklapid pähe, tegi akna lahti ning hakkas mängima arvutimänge. Veidi aja pärast märkas ta, et elutoa akna taga liiguks nagu mingi tume kogu. Poiss hiilis akna juurde, kuid ei näinud midagi peale puude, mille oksad tuule käes kiikusid. Toni ei aimanud midagi halba ning jätkas mängimist. Isa lahkumisest oli möödunud 2 tundi ning õues kiskus juba hämaraks. Poiss hakkas juba muretsema, kuhu isa jäänud on, kui korraga koputas keegi uksele. Toni jooksis ukse piiluava juurde ning ukse taga ei seisnud keegi muu kui… isa! Poisikesel oli hea meel, ta avas ukse riivi ning hüüdis, et isa võib sisse tulla, joostes ise arvutimängu kinni panema. Isa ei vastanud midagi. Koputus kõlas uuesti ning poeg oli segaduses, miks isa sisse ei astu. Ta hüüdis ühe korra veel, et uks on lahti ja isa võib nüüd sisse tulla, kuid tuppa ei tulnud keegi. Poeg kohmetus ja otsustas ise isale ukse lahti teha. Selle avanud, märkas ta enda jalgade ees vereloiku ning veriseid jalajälgi, mis majast eemale viisid. Ta järgnes sammudele ning paarkümmend meetrit majast eemal leidis ta oma isa… surnukeha. Isal oli pea maha raiutud ning verine kirves selle kõrvale jäetud. Poiss läks paanikasse ning ei uskunud, mida nägi. Ta jooksis hirmust segasena tagasi koju ja nägi, et tema isa maha raiutud pea oli pandud ukse külge täpselt piiluava ette. Toni röökis, vajus ukse ees põlvili vere sisse ning karjus appi. Samal ajal meenus talle aga varem nähtud kuju akna taga ning poeg komberdas tuppa, et minna politseile helistama. Ust lukku keerates meenus talle lahtine aken elutoas. Poiss pööras end ümber ja tema ees seisis verega kaetud, tumedates riietes mees. Mees oli vihane, et poisiklutt piisavalt kiiresti ust ei avanud, seega oli ta läbi akna sisse tulnud. Ta võttis selja tagant noa ja tappis poisi. Sellest ajast peale on majake seisnud tühjana juba kümneid aastaid ning keegi ei julge pärast võigast mõrva sinna enam elama minna.

Loo autor
Mia Saluääär

Loe ka teisi lugusid siin.