Alexander oli noor ja andekas kunstnik, kes elas suures majas üksinduses. Ta armastas oma üksindust, sest see andis talle inspiratsiooni oma loomingule. Maja, kus ta elas, oli täis saladusi ja kurjust, millest ta polnud teadlik. Alguses ei märganud Alexander midagi ebatavalist, kuid mida rohkem aega ta majas veetis, seda enam hakkasid juhtuma imelikud asjad. Tema unenäod hakkasid muutuma: ta nägi hirmsaid nägemusi, tumedaid varje, mis liikusid mööda seina; vereplekke, mis ilmusid põrandale ning hääli, mis kostsid tühjast toast. Ta hakkas tundma, et ei ole enam majas üksi, et keegi jälgib teda igal hetkel. Isegi päevasel ajal tundis ta, kuidas keegi end ta pilgu eest varjates hingab talle kuklasse.

Alexander hakkas kaotama oma mõistust. Ta maalid muutusid üha tumedamaks ja kummalisemaks. Pimedatel küünlavalgusega valgustatud õhtutel maalis Aleksander veriseid stseene, mida ta ei suutnud isegi kirjeldada. Tal tekkis suur huvi surnute vastu, mis hakkas teda painama. Ta ei saanud enam oma mõtteid kontrollida ja kõik, mida ta suutis teha, oli joonistada ja maalida. Ta tundis end vangina omaenda loomingus. Ta hakkas isegi uskuma, et tema maalid võivad saada tema surma põhjuseks.

Ühel ööl nägi Alexander unes tumedat ja hirmsat varju, mis tundus olevat tulnud otse tema maalilt. Ta tundis, kuidas varju käed ümbritsesid teda ja tema keha tõmmati aeglaselt üle maaliraami. Kui ta ärkas, avastas ta, et tema keha on kohutavalt moondunud ja muutunud tema maalide sarnaseks. Ta ei tundnud enam enda tundeid ega mõtteid.

Ühel viimaseks jäänud ööl, enne kui Alexanderi vaim lõplikult murdus, hakkas ta maalimisel oma enda verd kasutama.. Ta uskus, et vere kasutamine annab tema loomingule uue tähenduse ja võlu ning võimaldab tal tõeliselt väljendada oma sisemist valu. Ta maalis kogu öö, valades oma verd lõuendile ning segades seda värvidega. Ta tundis end üha nõrgemana ja lõpuks langes ta lõuendile, värvi ja verega kaetuna hingas ta viimast korda sellel ööl, jättes maha oma viimase maali.

Kuigi Aleksandri elu oli lõppenud, jäi tema looming igaveseks ellu. Tema verega maalitud maal oli nii kaunis, kuid samas nii hirmuäratavad, et inimesed ei suutnud sellele vastu panna. "

Loo autor
Kelly Kuusik

Loe ka teisi lugusid siin.