"Mati ootas ärevusega õhtut. Esimest korda elus oli teda ootamas Tinderi-kohting. Ühise eineni oli veel üksjagu aega, samas ta ei tahtnud ka eelnevalt kõhtu liiga täis süüa. Miskit kerget näksimist ehk. Mati pilk pöördus külmletis olevale kapsasalatile. Just paras väike portsjon.

Koju jõudes ei tundunud salat enam sugugi nii isuäratav. Ta ohkas ja asus sööma. Salat manustatud, viskas ta end siruli diivanile ning uinus. Uni aga ei kestnud kaua.
Korraga tundis Mati end väga raskelt. Ta oleks tahtnud oksendada, ent ei suutnud end liigutada. Kogu keha oli halvatud, lisaks tundis ta järjest tugevamat peavalu.

„Mis kurat mul viga on? Mida teha? Kuidas ma saaks kiirabi kutsuda? On sellest üldse abi?“ Mati mõtles palavikuliselt, kuidas end haletsusväärsest olukorrast päästa. Kui ta vaid suudaks leida oma häda põhjuse. Oli see liigne alkohol? Ülesöömine? Toidumürgitus? Viirus? Äkki tõesti mingi viirus? Neid oli viimasel ajal palju liikvel ja kuigi Mati organism oli tugev ja vastupidav, ei saanud lõpuni välistada, et lõpuks on mõni neist ka talle külge hakanud. Mida enam Mati sellele mõtles, seda loogilisem see tundus.

Apteegikapp päästva paratsetamooliga oli diivanist vaid paar meetrit eemal, ometi kättesaamatus kauguses. Läbi suure pingutuse suutis Mati end diivanilt põrandale rullida, ent see oli ka kõik. Valus kukkumine ei muutnud tema olukorda sugugi paremaks, pigem vastupidi. Nüüd lebas ta pehme diivani asemel kõval ja külmal põrandal.

„Kui juhm saab üks mees olla,“ kirus Mati end. Oli mul seda nüüd vaja? Ta üritas endale tekki peale sikutada, kuid keha ei allunud enam tema tahtele. Ta tundis, et käed ja jalad muutuvad tundetuks nagu neid polekski enam tema küljes. Kogu ülejäänud keha aga tegi talle põrgupiina. Kopsud oleksid olnud kui leekides, hingamine muutus väljakannatamatult valusaks. Selle kõrval tundus kõhuvalu juba täiesti talutav, ehkki ka see sarnanes mao lõhkemise eelse olukorraga. Võibolla see oligi juba juhtunud. Mati ei suutnud enam selgelt mõelda. Ajus oleks nagu keegi sadist noaga sorkinud.

Mingi hetk tabas Matit äratundmine, et see võibki olla kõik. Surm on lähedal. Ta juba peaaegu soovis seda, sest kannatused muutusid järjest talumatumaks. Aga ta püsis elus. Hommikuni. Alles siis tundis ta, et keha ei pea enam vastu ja ta on maisest elust lahkumas.

Läbi tuhmuva mõistuse ja vaikselt kustuva eluvaimu kuulis ta oma ammusurnud vanaema häält: „Värske kapsas tapab vampiiri palju piinarikkamalt kui küüslauk!“

Loo autor
Kaupo Sempelson

Loe ka teisi lugusid siin.