Robert elas väikeses linnas, mis oli tuntud seal asuva labori tõttu. Labor asus linnast natuke eemal ja seal tehti katsetusi inimeste peal. Roberti isa oli labori juhataja, kuid kodus ei tohtinud ta perele oma tööst sõnagi rääkida. Samamoodi nagu ka teised labori töötajad. Ühel õhtul, kui Robert hakkas magama jääma, kuulis ta oma isa teises toas emale rääkimas, et täna pääses laborist välja üks nende kõige enam turvatud ja ohtlikuim katsealune, kelle peal oli katsetatud ohtlikku, teatmata tagajärgedega viirust. Teda prooviti kinni püüda, aga ta pääses labori kõrval asuvasse metsa ning otsitakse siiamaani taga. Robertil oli terve öö raske uinuda ja akna taga sillerdavad tänavalambid tundusid justkui silmad, mis kohe aknast sisse sööstavad. Lõpuks jäi Robert siiski magama.

Järgmisel hommikul, kui Robert üles ärkas, oli ta juba unustanud, mida vanemad eile rääkinud olid. Ema oli juba üleval, kui ta hommikust sööma läks ja isa oli juba tööle läinud. Keset sööki helises emal telefon ja ta võttis selle vastu. Robert ei saanud alguses aru, kellega ja millest jutt käib, kuid lõpuks kuulis ta isa häält rääkimas katsealusest mehest ja sellest, et eelmisel ööl oli neli last kadunuks jäänud. Poisil tuli eilne õhtu meelde ja ta hakkas kartma. Õhtul, kui isa koju tuli, rääkis ta, et päeva jooksul oli veel kaks last kadunud ja põgenikku kahtlustatakse ka nende kadumises.

Järsku kustusid tuled ja terve maja läks pimedaks. Tervet linna oli tabanud elektrikatkestus. Robertil oli veel õudsam magama minna. Samad tänavavalgustid sillerdasid jällegi akna taga ning olid valmis kohe tuppa sööstma. Robertile jõudis pärale, et kui on elektrikatkestus, kuidas siis saavad tänavavalgustid põleda. Järsku tulid kaks valgus-täppi aina lähemale ja lähemale ning lõpuks olid need tema toas…

Roberti vanemad avastasid hommikul, et poega ei ole enam voodis. Ka kodust ei leidnud nad teda kusagilt.

Robert jäigi kadunuks, nagu paljud teisedki lapsed linnast, kuid tema vanemad ei jätnud jonni, vaid jätkasid otsinguid, kuni ühel päeval avastasid nad metsast, mitte väga kaugel laborist, sügava koopa, mis peitis endas verist saladust. Kõik kadunud laste surnukehad lebasid seal, verest tühjaks imetuna, külmal koopapõrandal. Siis märkasid nad rohelist pidžaamat, mis poisil sel ööl seljas oli olnud. Nad laskusi poja surnukeha kõrvale põlvili ning puhkesid lohutamatult nutma.

Äkki lähenes neile selja tagant suur ähvardav inimese keha ja roti peaga hiiglaslik kogu... Sellest ajast saadik ei ole Roberti vanematest enam midagi kuuldud, aga inimesi linnas jääb aina vähemaks ja vähemaks.

Loo autor
Sefran Looveer

Loe ka teisi lugusid siin.