Ühel kaugel maal, kauges linnas oli üks maja. Seda maja kartsid kõik, sest viiekümne aasta eest juhtus seal midagi õudset. Sellest ma nüüd jutustangi.

Viiskümmend aastat tagas, kui maja oli veel hoolitsetud ja võimas, tegi mõisahärra, kes seal majas elas, ettepaneku, et see kes suudab tema tütrele teha kõige ilusama kaelakee, saab mõisapreili endale. Selle ettepaneku peale tuli linna palju mehi. Küll noori, küll vanu. Preilile aga ei sobinud mitte keegi neist ja ta lasi kõik mehed maalt minema kupatada. Siis ühel päeval tuli majja üks mees. Ta nägi välja räsitud ja haiglane. Mõisahärra oli lahke ja andis võõrale süüa ja juua. Tütar tal aga ei teinud midagi. Too vahtis võõrast vihaselt ja üleolevalt. Lõpuks ütles võõras mees, et talle aitab. Siis võttis mees kapuutsi peast ja mõlemad mõisaelanikud põrkasid tagasi, kui nägid mehe nägu. See oli kõige koledam nägu, mida mõlemad olid kunagi näinud. Sellel näol oli ainult üks silm teine oli verd täis ja järsku kargas mees mõisapreilile kallale. Ta surus hambad sügavale preili kõrri ja terve tuba oli äkitselt verd täis. Preili kiljus ja karjus, aga härra ei läinud talle appi: härra oli surnud suurest ehmatusest. Mees aga tiris preili juukseidpidi kuuri ja pani preili pea pakule, võttis kirve ja lõi preili pea otsast. Oli nii suur veresaun, et tulid politseinikud, aga mees lõi neid ka kirvega ja nad kõik surid ära.

Sellest ajast saadik on see maja ja maa pakkunud inimestele hirmu ja mitte keegi pole mitte kunagi enam sinna läinud.

Loo autor
Kristo Karja

Loe ka teisi lugusid siin.