Sokisahtlist vaatas vastu raipejalg.

Metskits, oletas Margus. Ei, põder, otsustas ta, kui oli sahtli rõdule jahedasse viinud ja sõrga lähemalt näinud. Selge oli aga see, et tegemist on kingitusega. Minema visata ei tohi, solvuvad veel.

Margus tõmbas kätte rõduserval tuuldunud keevituskindad ja asus raibet konksu otsa kinnitama. Seal rippus neid juba terve kimp: kähriku käpad ja kaamelikõrv, näksitud seakoot, pügatud sabatutiga koeraperse, kaks kolmandikku varest, pannkoogiks sõidetud musträstas, nokk küljele käänatud nagu multifilmis, sekka havipea ja peotäis kuivanud sisalikke.

Külmkappi ei mahtunud enam ammu midagi. Hiirte jaoks oli omaette astjas, marinaadiga.

“Margus, sa oled nii kõhnakene,” nurrus keegi ta selja taga.

Purpurtriibuline Miisu istus lillepoti serval ja noolis käpaga vurrusid. “Ei, ega ma paha pärast,” jätkas Miisu. “Me teame küll, et inimesed küttida ei oska. Mis teha, liik on niisugune. Küll meie hoolitseme sinu eest, verevõlg tahab tasuda.”

Miisu ja tema pesakonna oli Margus endale saanud koos korteriga, päranduseks tädi Amalielt. Verevõlg, millest Miisu kõneles, oli samuti pärandus. Kord noores põlves päästis Amalie karjamaa tiigist, veskikivi raskuse alt uppuma pistetud kassinääpsu. Tasuks esiema elulõnga hoidmise eest jäid vereva kiisukese järeltulijad Amaliet eluks ajaks jahisaagiga varustama. Kui siis Margus õpingute ajal tädi juurde kolis, sõi ta ikka heal meele Amalie valmistatud ahjurooga ning kostitas korteri kass-asukaid pikkade paidega. Alles paari kuu eest, surivoodil, seletas Amalie talle tegelikud asjalood ära. “See kõik saab nüüd sinu omaks,” lausus tädi Amalie, enne kui silmad päriseks kinni pani.

Rõdule puges väike mustakirju kass. Tema ei kõnelenud, nühkis end vaid Marguse sääre vastu. Kõneles kolmas kass, vana Miisu sihvakam ärakiri.

“Margus, millal sa meie toodud toitu sööma hakkad?” päris kolmas kass.
Margus tegi, nagu uuriks tigusid täis purki vastu päikest. “Ma … natuke veel, panen supi jaoks kõrvale,” valetas ta. “Tahan, et oleks kõik kohalikud liigid korraga sees.”
Peaasi on aega võita, küll ta suvega midagi välja mõtleb.
“Me teame,” nurrus kolmas kass. “Tõime liigirikkuse täienduseks veel.”
Mustakirju kassike poetas Marguse jalge ette tikitud kindas käe.
Margus neelatas. Neid kindaid ta mäletas. Neid kandis tädi Amalie kirstus.
Miisu liibus nurrudes vastu Margust. “Ära karda, Margus, meie ei jäta sind kunagi,” lausus Miisu ja tema tütred ühinesid nurrukooriga.
“Meiega ei jää sa kunagi nälga.”

Loo autor
Laura Loolaid
HÕFFi 2023. aasta õuduslugude konkursi võitja. Uuri ka teisi lugusid siin.