HÕFFi jutunurk: Miks karta keldrit?

Olen poolunes, kui järsku käib mingisugune kolksatus ning mu silmad löövad ehmatusest lahti. Mõne aja pärast käib järgmine kolakas ja siis järgmine. Nii see kestab. See ajab närvi ja mul tekib soov teada, kes nõnda öörahu rikub.

Koridori jõudes kõnnin kikivarvul, et mitte lärmi teha. Järgmised kolksud tulevad vist alumiselt korruselt, seega astun ettevaatlikult trepist alla. Trepiastmed kääksuvad mu jalge all. Alumisele korrusele jõudnud, mõistan, et helid tulevad keldrist. Keldrisse minek ajab hirmu nahka, aga uudishimu ületab hirmud ja juba astungi trepist alla.

Keldris on hämar ning avastades, et tuli ei toimi, kiirustan üles ja üritan ust avada, aga see on kinni. Ei ole võimalik! Püüan mitte paanitseda. Äkki on kuskil varuvõti? Lähen trepist alla ja astun samm sammu järel arglikult edasi. Järsku lõppevad kolksatused ja tekib haudvaikus. Suudan ainult mõelda, kui halb mõte oli tulla keldrisse.

Kuskilt kostab mingi praksatus, siis kuulen seina kraapimist. Keegi tundub itsitavat. Minust möödub imelik tuuleiil, mis toob kaasa külmavärinad. Jälle on vaikus. Justkui vaikus enne tormi. Pööran pead ühes ja teises suunas. Igal pool on ainult varjud. Näen ämblikku nurgas. Ta on õnneks pisike ja ohutu. Ilmub teine ämblik ja siis veel üks. Kas nad paljunevad? Nad hakkavad minu suunas liikuma ja neid tuleb aina juurde. Taganen kiiresti, kuid komistan mingi kasti otsa ja kukun. Vaatan ämblike poole, kuid neid ei ole enam. See on imelik.

Keegi krahmab mu juustest. Keegi teine haarab mu jalgadest. Hakkan rapsima nagu hull, aga ei pääse vabaks ja pistan karjuma. Mul topitakse käsi suu ette. Mu silme ette ilmub hirmus olevus. Ta nägu on tume, kortsus ning ta naeratab mulle, nagu oleksin ta kauaoodatud saak. Põgenemine tundub võimatu. Mul voolavad silmist pisarad ja ma ei suuda normaalselt hingata. Sulgen silmad.

Kui silmad avan, on nad kadunud. Saan jälle hingata ja südamelöögid normaliseeruvad. Ukse kaudu pääsevad valguskiired keldrisse. Lõpuks ometi saan siit minema. Tõusen ruttu püsti ja jooksen ukse poole, aga viimasel hetkel läheb uks mürtsuga kinni.

Kuulen vanemate häält. End pöörates silman nende varje ning lähen neid kallistama. Poolel teel märkan nende juures midagi erinevat ja taganen ruttu. Nad hakkavad oma ämblikujalgadega trepist üles ronima. Neil kukuvad pead otsast, sealt tulevad välja pisikesed ämblikud. Nad on karvased ja neid on liiga palju. Ukseni jõudnud, on see ikka lukus. Mul ei ole enam kuhugi taganeda. Ämblikud ronivad mu riiete vahele. Üritan neist lahti saada. Ühtäkki kaob trepp mu alt ja ma kukun ja kukun, kuni käib mütsatus ning tunnen, nagu oleks mul hing seest läinud.

Ärgates näen voodi ees oma ehmunud vanemaid. Tõukan nad eemale ja torman majast välja, karjudes samal ajal: ,,Seekord te mind kätte ei saa!” Keegi tuleb aknale. See on ema, kes hõikab: ,,On sul kõik hästi? Sa rahmeldasid unes nagu pöörane!” Kõik on nüüd selge. See oli õnneks ainult uni."

Loo autor
Karmen Andres

Loe ka teisi lugusid siin.

Kontakt email edukalt vahetatud
Soovitud email on juba kasutusel teie profiilis
Soovitud email on kasutusel teise kasutaja poolt
Uue konto ühendamine õnnestus
Uus konto on juba teie alias
Uue konto ühendamine ebaõnnestus