Kunagi ammu, aegade tumedas hämaruses oli üks väike tüdruk. Ta elas metsas asuvas väikeses majas. Üksi ta seal ei elanud, aga kuna ta vanemad veetsid enamiku ajast kas linnas või tööl, ei kohtunud nad muul ajal kui hilja õhtul, kuid ebatavaline polnud ka öösel kui vanemad alles siis koju jõudsid.

Kord läksid vanemad taas linna, jättes tüdruku koju. Nad olid talle varem seletanud, et seekord tulevad nad koju alles viie päeva pärast, toit on tüdrukule valmis pandud. Samuti jätsid nad viimasele raha, kuna lähedal olevas külas oli laat. Siis nad läksid ära.
Tüdruk ärkas hommikul, sõi hommikusööki ja läks laadale. Laadal oli palju telke, hunnik kaupa ja mustmiljon inimest. Nad sagisid edasi-tagasi, tegid palju kära. Tüdruk jäi peaaegu inimmassi alla, kuid lippas viimasel hetkel laadaplatsi inimtühja kanti. Siis ta märkaski seda – ilus, keskmise suurusega peegel mida ääristasid tumedad kivid. Kuna tegelane armus sellese asjakesse, ruttas ta peagi seda ostma. Telk oli tumelilla ja müüa oli vana. Plika ostiski selle, kuid enne kui ta jõudis minema keksida, haaras vanaeit tal käsivarrest kinni ja sosistas talle kõrva: „See peegel on ilus, aga vaata, et sa seda katki ei tee. Niipea kui see tuhandeks killuks puruneb, satud sa läbi portaali musta maailmavastandisse. Et sealt välja saada, pead paitama hõbedast koera kes püüab sind hammustada.“ Äkki plika tõmbas end eemale ja jooksis koju. Eit oli hirmu naha vahele ajanud. Kuna tüdruk oli kindel, et tahab tõestada, et mutil ei ole õigus, lõi ta peegli kildudeks. Kohe kui ese katki läks hakkas sealt tulema musta suitsu. Tüdruk ei näinud enam midagi. Kui vanemad jõudsid koju ei olnud tüdrukust karvagi järel, kuid oli vaid katkine peegel. Seda plikat ei leitud enam kunagi üles. Mis tast sai?

Suits hajus plika ümbert. Ta polnud enam oma kodus, ta oli linnas kus olid asjad väga veidrad: viimane kui üks maja oli must, kellad käisid tagurpidi. Tänavatel käivad olendid polnud mitte inimesed vaid koletised. „OI, oi! Ongi tõsi! Tuli eite kuulata!“ Paaniliselt hakkas ta otsima hõbedast koera, kelle ta peagi leidis. See hakkas tüdrukut hammustama, ega ta ei lõpetanud. Pai ei saanud tüdruk talle teha. Ta jäi igaveseks musta maailma ajaga tuhaks muutudes.

Loo autor
Helga Strohmann

Loe ka teisi lugusid siin.