Meie klassi tuli täna uus poiss, Heinrich. Pikk, valgete juustega, tõsise ilmega noormees. Esimeste tundide ajal ei lausunud ta sõnagi, isegi kui õpetajad talle küsimusi esitasid. Tema silmad liikusid tähelepanelikult mööda klassi ning jälgisid huviga ümbritsevat. Alles neljada vahetunni ajal lähenes ta arglikult Stellale, kõige väiksekasvulisemale tüdrukule meie klassist.

“Mulle tundub, et õpsid on väga kahtlased? Nad ei pruugi olla inimesed,” alustas ta vestlust, ilma et ennast tutvustanudki oleks.
“Ma tean,” ohkas Stella, vaatas kahtlustavalt ringi ja jätkas sosinal, “aga sa ei tohi sellest kellegile rääkida. Muidu oled sa kutu!”
Tüdruk tõmbas käega üle kõrisõlme, näidates poisile, mis siis juhtub, kui see sellest kellelegi kõssab.

Heinrich naeris ja raputas pead.

“Tss!” lõi tüdruk talle küünarnukiga õlga. Neist sammus mööda geograafiaõpetaja Kaalep, kes laste poole närvilisi pilke pildus.
“Me oleme avastatud,” ahastas Stella ja hiilis vaikselt klassi.

Heinrich ei saanudki teada, mida tüdruk sellega mõtles, aga hirmu tal ei olnud. Järgnevates tundides julges ta juba kätt tõsta ja mõne naljagi visata. Küll aga pani ta tähele, et õpetajad olid veelgi kahtlasemaks muutunud. Nad heitsid talle tigedaid pilke ja pomisesid midagi endamisi.

Pärast viimast tundi, kui Heinrich rahulikult garderoobi poole sammus, peatas teda õppealajuhataja ja palus korraks õpetajate tuppa tulla. Et rääkida “uues koolis kohanemisest”, nagu ta selgitas.

Heinrich noogutas.

“Põgene siit, lollpea,” sisistas temast mööda jooksev Stella.
“Miks?”
“Sul oli õpetajate suhtes õigus, nad on kõik uued õpilased niimoodi “vastu võtnud”.”

Heinrich kehitas vaid õlgu ning jalutas õpetajate tuppa. Seal ei olnud hingelistki. Oodates uuris poiss laual olevaid pabereid, keerutas gloobust ja vaatas´seintel rippuvaid sisalike-pilte. SISALIKUD? No tõepoolest!

Ikka polnud veel kedagi tulnud. Kool tundus olevat inimtühi. Äkki kostus koridorist sisinat, ukselink vajutati alla ja ruumi sisenes vene keele õpetaja Tihhonov. Ta pööras pead nii ühele kui teisele poole, kuid tema silmad ei paistnud kedagi ega midagi märkavat. Õigupoolest olid need lumivalged. Pupilliteta. Ta kompas käega kõrval asuvat lauda, nuuskis oma ninaga õhku ja hakkas aeglaselt Heinrichi poole liikuma. Tema suust välkus aeg-ajalt pikk kahearuline maokeel.

“Ah nii nad siis võtavadki uusi õpilasi vastu,” mõtiskles Heinrich, liikudes kikivarvul ruumi teise otsa. “Muudavad meid vaesekesi samuti roomajateks, kes omakorda teisi sarnasteks muundavad. See on ju täielik õpekalüps.”

Poiss riivas puusaga lauanurka, mille peale õpetaja sisisedes seisatas ning suuna jälle õpilase poole võttis.

“Huvitav, kui paljud õpilased, peale Stella, siin koolis on samuti roomajad,” mõtles Heinrich, haarates laualt kontorikäärid ning virutas nendega õpsile otse lagipähe. “ning mida ma pärast politseile peaksin seletama? Vaevalt, et nad mind uskuma jäävad.”

Loo autor
Meelis Looveer

Loe ka teisi lugusid siin.