See on õudusunenägu, mida ma nägin umbes kuu aega enne Ukraina sõja puhkemist. Alles aja möödudes sain aru, et nägin unes sõda ette. Vene sõdurid, rahvas metroode ja keldrite põrandatel, fosforpommid, kobarpommid, plahvatused…
Ärkan ühel varahommikul valgusvihu peale, mis suurest kaarjast lagunenud aknast mulle silma paistab. Tõusen ehmudes istukile, sest ma ei saa aru, kuhu ma sattunud olen. Olen hämaras ja rõskes suures ruumis ning ümberringi on nii palju inimesi, et vaba meetrit selles hoones ei leidu. Enamus magab lihtsalt maas, külmal põrandal. Äkitselt vaatab mulle vastu automaati käes hoidev sõdur, kes käratab mulle midagi vene keeles. Kaua mulle mõtlemisaega ei anta, vaid saan talt raske saapaga lihtsalt hoobi näkku. Sõdur vaatab mind rahulolevalt, irvitab, pomiseb midagi omaette ja liigub edasi. Aga ma ei ole üksi - mu pisike tütar magab mu kõrval, kägaras maas, minu kampsuni peal. Kuid kus on mu mees? Sellel hetkel läheb asi käest. Üks naine püüab meeleheitlikult nuttes klaasita aknaava poole põgeneda. Sõdurid jooksevad talle automaadivalanguid andes järele ja karjuvad talle "Stoi suchka!". Ma ei julge seda enam vaadata ja katan oma näo kätega. Ma vist tean, millega see kõik lõpeb. Rahvas on selle lärmi peale ärganud ja paanikas. Tekib tohutu mäsu, sest enamus hakkab olukorda ärakasutades samuti väljapääsu poole põgenema. Ümberringi on nutt, kisa, tulistamine ja haavatud ning venekeelne sõim. Samal ajal otsin silmadega oma meest ja kaugel, ruumi teises otsas ma näengi teda. Lehvitan talle, üritan ennast üles hüpates pikemaks teha ja hüüan ta nime. Aga see kõik on kasutu, sest ta ei kuule mind. Haaran oma nutta tihkuval lapsel käest ja me hakkame rüseleva rahvamassi vahel tema poole jooksma. Kuid oh õudust - ma kaotan ta silmist. Sellel hetkel mõistan, et pean ennekõike oma tütrekese peale mõtlema ja samuti põgenema. Jooksemegi kartmatult, kuniks komistame kellegi elutu keha otsa. Hetkeks tundub, et mul ei ole enam jaksu tõusta, aga mu lapseke sikutab mind käest: "Ema, tule!" Ajangi ennast kiiresti püsti. Paljudel on õnnestunud välja pääseda. Jõuame meiegi päästva aknaava juurde, aga miks rahvas hirmununa väljas ühe koha peal seisab ja miks nad ei põgene? See, mida ma näen, lööb mind täiesti pahviks! Taevas on suur, peaaegu süsimust pilv, mis tuleb hirmuäratava kiirusega meie kohale. Sealt hakkab sadama ilutulestikulaadseid tulekerasid, maa vappub, ümberringi on plahvatused. Inimesed põgenevad taas, aga sedapuhku sissepoole. Paljud jätavad väljas oma elu või saavad haavata. * Ärkan selle peale, et pisarad voolavad mööda mu põski alla. Ma olen täiesti šokis! Mis see nüüd siis oli? Paari sekundi jooksul saan aru, et see oli õudusunenägu. Nii-nii reaalne, aga õnneks vaid unenägu.
Loo autor
Heidi Võsu
Loe ka teisi lugusid siin.