Ta seebilõhnased käed olid hellad, kui ta mu silmad ja jäsemed kinni sidus.

Mu vastupanuvõime oli vähendatud – kummalise lõhnaga kemikaal, mida ta ennist mulle mingi nartsuga nina ette toppis, kaotas oma lõhna kohe, kui see imal lõhn asemele tuli. Lavendel? Mis võis olla piisavalt tugev, et mu keha tuimestava aine keemilist koostist peita?

Nüüd loksusin sõidukis, mille iga raputus tegi mu liigestele haiget. Mu hirm oli suur, kuid paanikaks polnud jaksu. Või vähendas õudu tuttav raadio, mis mängis?

Ta pani seda valjemaks, kui tagapingil oigama hakkasin. Et kui ma kuulen aknapesuvahendite reklaame, pole mul vaja karta võõras kohas kinniseotult olemist?
Auto peatus.

Ta tiris mu välja, kantseldas mingitest treppidest alla ja juhtis mind läbi mitme ukse (mul läks lugemine sassi). Me jõudsime väiksesse ruumi, kus ta mu silmakatte eemaldas. Samal ajal kui seotud kätega valgusega harjuvaid silmi hõõrusin, pani ta mulle tableti suhu.
“See on valuvaigisti,” ütles ta ja ma neelasin selle alla, sest ihu oli autosõidust hell.

Nüüd võttis ta mu paremast käest ja selle sõrmedest otsustavalt mõlema käega kinni. Kõlas raksatus ning enne suurt valuaistingut jõudsin mõelda, et kurat, kas nii lihtsalt see käibki? Krõks ja mul ei ole enam kolme sõrme.

Siis saabus valu. See oli nii kõikehõlmav: ma kisasin, röökisin, ropendasin ja sõimasin tema suunas. Pisarad ja tatt voolasid ja veri tuksus välja käelabast, kus just olid reas olnud mu näpud. Alles jäi heledat verd purskav könt pöidla ja nimetissõrmega. Ta võttis selle vereseguse köndi, mida ma ikka veel valust karjudes ainiti vahtisin, ning sidus selle oskuslikult kinni.

Mu käsi tuikas, kui ta ruumist lahkus ja mina nuuksudes looteasendisse maha vajusin. Tundsin end nii nõrgana ja valutavalt, et lihtsam oli magama jääda.

Ei tea, kaua aega möödus, kuid ärkasin meeldiva lõhna peale. Imala seebi ja hüübiva vere asemel tundsin ära sibula, küüslaugu ja õli lõhna. Silmi üle toa lastes leidsin ukse kõrvalt kausi, millest veel õrnalt auru tõusis. Ma ei mäleta, millal viimati süüa sain. Nii kaua aega tagasi, et mul polnud enam jõudu valust tuikavale köndile mõelda.

Sõin pruunika hautise isukalt ära.

Hautis oli hea. Hautis oli nii kuradi maitsev, et oleks ma sellist kuskil mujal söönud, oleks ma seda kindlasti kokale kiitnud. Kõht sai nii täis, et kui ta kaussi koristama tuli, ei pannud ma pahaks retsepti, vaid küsisin:
“Miks mu sõrmed seal sees olid?”

“Mul ei olnud neid kellelegi saata,” ütles ta ja ma nägin ta silmis kaastunnet.

Loo autor
Susanna Mildeberg

Loe ka teisi lugusid siin.