Vaglake näris naginal aju.
Pehme, mahlane, hõrk. Amps ampsu järel paisutas kõhtu, ajas kesta kenasti läikima.
Ajusse näritud õõnsus soojendas teda koduselt.
Amps, mõnus.
Amps, amps, mõnus, mõnus, mõnuuuus!
Veel, veel magusat pehmet, veel lirtsuvat sooja, veel!
Vaglake haukas ja haukas ja haukas.
Kohe saab kõht kurguni täis ja enam ei mahu. Ainult paar ampsu veel!
Vaglake haukas, haukas veel.
Veel …
Appi!
Mis jäle hais!
Kus ma olen?
Kuidas ma siia sain?
Pime, vastik lögane. Tarvis siit kiiremas korras vehkat teha!
Jalad ei kuula sõna … Kus mu jalad üldse on? Ja käed - kus mu käed on?
Kuulge, mis siin toimub?
Appi, see on ju laibahais!
See löga igal pool … ja mis paska mulle suhu on topitud?
Laske mind välja!
Kas kuulete?
Mis ma teile teinud olen?
Miks mina?
Vaglake tahtis nutta, kuid tal ei olnud pisaraid. Ta tahtis karjuda, kuid suu oli ääreni aju täis.
Määnduv mass mulksus ta ümber ja sees.
Vaglake kiskus end krussi ja vabises vaikivas õõvas.

Loo autor
Laura Loolaid

Loe ka teisi lugusid siin.