„Persse!” susiseb Hanna, kui tema lumivalged ketsid järjekordsesse porisuppi astuvad.

See mädaneva komposti ja heitgaasimahladega vürtsitatud leem on Nõmme pimedatel tänavatel küpsenud juba mitu kuud, saavutades talle omase spetsiifilise hapuka aroomi alles novembri viimastel öödel. Hanna vihkas seda haisu juba lapsena, kui õhtusest ujumistrennist naastes silmad klooriveest punetasid. „Äkki sellepärast ma kanapime olengi?” mõtleb Hanna endamisi, märgates kaugusest lähenemas udust inimkeha, mis üksiku tänavalaterna all teravamalt välja joonistub. Hanna süda hakkab kiiremini lööma, sest paari sammu pärast ristuvad ta teed legendaarse Endliga, kes kannab aastaringselt suviseid shortse ja plätusid. Kohalikud kutsuvad teda Suvitajaks, õelamad lapsed aga debiilikuks. Viimasel juhul käitub Endel vastavalt vanaema õpetussõnadele – pressib sõrmed sügavale kõrvaukudesse ning jookseb metsa mändide vahele.

Suvitaja verised põlved ning kõver trajektoor reedavad, et keskealine mees on taaskord end pildituks joonud. Endel tervitab temast mööduvat naist laia naeratusega. Hanna krahmab taskust telefoni ning klammerdub selle ekraanile. Kurat teab! „Miš tu kell om?” kuuleb Hanna läbi kõrvaklappidest üürgava mõminaräpi. „Pool kaksteist,” vastab Hanna Endlile, kelle sinakaks tõmbunud koibadel voolavad võidu kaks peenikest verenire. Hanna kiirendab sammu. Järsku kuuleb naine valju karjatust. Hanna vaatab selja taha – punnissilmil Endel vehib sõrmega ähvardavalt tema suunas ja sisiseb läbi mädanevate hammaste: „Üššmeššuleb!!!” Hanna tõstab tempot. „Üšššmeeššureb!” karjub Endel uuesti. Hanna keerab muusika vaiksemaks ja kuulatab, kurgus pitsitamas hirmuklomp. ”Ükšmeištšureeeb!!!” räuskab purjus mees kolmandat korda. Ellujäämisinstinkt võtab Hannas võimust ning naine hakkab jooksma. Ta vaatab taas selja taha. Endel jookseb naisele järgi ja korrutab: „Ükš meišt šureb, ükš meišt šureb!!!” Hanna annab jalgadele valu, ta tahaks karjuda, aga ei suuda. Lootuskiirena ilmuvad tänava kottpimedast otsast kaks tulukest. See on linnaliinibuss! Hanna jookseb sõiduteele, hakkab kätega vehkima ning peatab bussi. Hanna pöörab udutulede valguses end ümber ning käratab kuklasse hingavale Endlile: „Tõmba nahhui värdjas!” Endel vaatab Hannat suurte hirmunud silmadega, pressib sõrmed kõrvaaukudesse ning põgeneb avanenud uksest bussi. Selle seest on kuulda Suvitaja hääbuvat häält: „Ükšteišt tuleb! Ükšteišt tuleb...” Hanna taganeb kõnniteele, buss number 11 sulgeb uksed ja kaob tihkesse sügisudusse. "

Loo autor
Janar Saaron

Loe ka teisi lugusid siin.