Ma ei ole pihta saanud, miks on vaja inimestel kolida. Eriti nendesse majadesse, mis tunduvad justkui õudusfilmist välja tulevad. Noh, meie tegime seda ning see maja on hiiglaslik. Kahe korruse, keldri, pööningu ja suure hooviga tundub täpselt õuduste maja materjalina. Ma ei ole kindel, miks meil on nii suurt maja on vaja, sest meid on ju ainult neli. Mu ema, isa ja väike õde. Igatahes, pean mina oma tuba jagama, sest Lisanna ei ole nõus üskinda magama. Eks ma tahaksin ilmselgelt üksi olla, aga ta ei jäta mind enne rahule, kui ma luban tal endaga ühes toas magada, nii et ma lasen tal seda teha. Me jõuame asjad alles õhtuks lahti pakitud ning peale väikest snäkki lähme me magama. Jätan väikse tule põlema, et Lisannal oleks parem uinuda ning ronin ise voodisse. Ma jõuan vaevu magama jääda, kui kuulen oma õde nutmas. Teen oma silmad ruttu lahti ning vaatan tema voodi poole. Tundub, et tüdruk on hüsteerias. Kui oma silmad samas suunas liigutan, kuhu ta vaatab, siis märkan ma seda sama tuld vilkumas ja värelemas, mille ma ise põlema olin jätnud. Mul on liigagi tuttav tunne. See paistab olevat õudusfilmist välja tulnud stseen, aga ometi lähen ma selle lambi juurde, tõmban selle juhtmest välja, aga üllatus, see jääb ikkagi põlema. Kas see võib morse kood olla? Võimalik. Otsin ruttu välja pastaka kuid paberit ei ole kusagil käepärast, nii et ma kirjutan selle oma käe peale. Kui see lamp korraks seisma jään, usun, et rohkem midagi ei tule. Otsin välja oma telefoni ning otsin morse koodi lugeja välja. Trükin need märgid sisse ning see laeb peaaegu otsekohe vastuse. Seda nähes kukub mul telefon peaaegu käest ning ma haaran oma õel käest, teda voodist välja tirides ning endaga kaasa lohistades. Jõuame ainult õue, kui maja järsku kokku variseb. Meie vanemad on seal sees. Kui ma vaatan Lisanna poole, et teda kuidagi lohutada, ei ole ta enam mu kõrval. Ta on jooksnud maja juurde, nüüd seal meie vanemaid otsides. Kuna see maja ei ole täiesti lagunenud, hakkab sealt suur tükk katust tüdrukule peale kukkuma. Jooksen nii kiiresti kui ma saan tema juurde ja lükkan ta kõrvale, ainult selle jaoks, et ise selle tükiga pihta saada, ja mitte teda kaitsta, sest ma lükkasin ta rohkem katuse alla. Valust on mul pisarad silmis ning viimane asi mida ma näen, on mu väike õde, kes minu poole küünitades ise suure hunniku majajäänuste alla jääb. Kui keegi isegi tuleks meid otsima, siis ainus asi mille nad leiaksid, oleks minu telefon, kus on kirjas kolm sõna tumedas kirjas: KEEGI EI PÄÄSE!
Loo autor
Brigitta Laid
Loe ka teisi lugusid siin.