Öösel, kui Haapsalu vanalinn oli vaikne, kõndis Kertu mööda kitsaid tänavaid. Kuulda oli vaid tuule sosinat ja kaugeid lained linnuse lähistel. Ta oli kuuldnud lugusid linna vanast lossi varemetest – seal pidid kummitama kadunud rüütlid ja peiduma varjud, mis ei andnud rahu elavatele.

Kertu peatus linnuse juures. Vana värav oli osaliselt lahti ja miski tõmbas teda sisse. Kivid olid külmad ja niisked, igas pragus peitus hämara valguse mäng. Õhus lõhnas sool ja ajalugu. Ta astus edasi, ja iga sammuga kostus eemalt sosin:
„Tule… tule… ära karda…”

Äkitselt nägi ta varju, mis liikus kiiresti mööda varemeid. See polnud tavaline varju, vaid nagu hall, voolav hääl. Kertu tahtis taganeda, kuid jalad olid justkui maa külge kinnitatud. Varjud hakkasid moodustama ringi, sulgedes ta seespoolt.

„Kes te olete?” sosistas Kertu hirmunult. Varjud ei vastanud sõnadega, vaid näitasid pilti – Haapsalu inimesed, kes kunagi olid kadunud: rüütlid, kaupmehed, vaesed ja rikkad, kõik korraga. Nad ei olnud pahatahtlikud, kuid nad tahtsid meenutada. Meenutada lugusid, mida aeg oli peitnud.

Kertu mõistis: see oli linna rahu, mida ta nüüd nägi. Ta sulges silmad ja tundis, kuidas varjud hajuvad, jättes maha vaid jaheda tuule. Kui ta avas silmad, oli lossi värav jälle tühjalt lahti – ja Haapsalu öö vaikne nagu ennegi. Kuid taskus tundis ta kivi, mille peal oli graveeritud sõnad: „Ära unusta meid…”

Loo autor:
Klein Pajumägi, Uhtna põhikool
Parim Haapsalu- või Läänemaa-aineline õudusjutt