Meie kooli kõrval on vana ühiselamu, mis on juba 10 aastat tühi. Õpetajad räägivad, et sinna ei tohi minna, aga muidugi keegi ei ütle miks. Ainult seda, et “seal juhtus midagi”. Mida muidugi keegi kunagi ei uskunud, kuna õpetajad ju alati ei räägi tõtt.

Üks päev pärast tunde ütles Karl, et me võiksime seda vaatama minna. Karl, mina ja Liis. Ma alguses ei tahtnud, aga samas ei tahtnud ka mingi arg välja näha, nii et võtsin julguse jokku ja läksin kaasa.

Seest oli see koht mahajäetud, hirmus ja kopitanud lõhnaga. Kõik oli tolmune, kuskil oli vana mööbel ja igal pool oli see imelik vaikne tunne, nagu keegi jälgiks sind, vahel oli tunne et kuskil on keegi, väga lähedal, kuid see oli Karli arust ainult meie sisetunne ja hirmud, mida peame ületama.

Trepp oli kinni pandud laudadega. Nagu päriselt kinni, mitte lihtsalt märgistatud sildiga “ära mine”. Me ei arvanud sellest midagi. Äkki trepid on lihtsalt katki. Ainus asi, mis töötas, oli lift.

„See tundub juba halb mõte,“ ütles Liis.
„Ah, chill, mis ikka juhtuda saab,“ ütles Karl ja vajutas nuppu.
Lift tuli aeglaselt ja tegi sellist krigisevat häält. Me läksime sisse ja Karl vajutas viienda korruse nuppu.
Alguses hakkas lift liikuma, aga siis… see peatus korraks ja hakkas hoopis alla minema.
„Kas keegi vajutas midagi?“ küsisin ma kohe.
„Ei ju,“ ütles Liis.
Numbrid läksid: 1… 0… -1…
Kõht tõmbus kohe imelikuks.
„Okei, see pole normaalne,“ ütles Karl, aga ta hääl ei olnud enam nii enesekindel.
Lift jäi seisma. Uks ei läinud lahti. Me lihtsalt seisime seal vaikuses. Ma kuulsin ainult, kuidas keegi hingas — vist mina ise.
Siis järsku uksed avanesid.
Ja ma ausalt ei oska seda hästi seletada.
Seal ei olnud koridori.
Seal oli täpselt samasugune lift.
Ja seal sees olid meie moodi inimesed.
Täpselt samad riided, samad näod… aga nad lihtsalt seisid ja vaatasid meid. Nad ei liigutanud üldse.
Mul läks nii külm, et ma ei suutnud isegi liigutada.
„Sulge uks,“ sosistas Liis, aga keegi ei liikunud.
Siis… üks neist liikus.
See oli mina.
Ta astus ühe sammu ette ja vaatas mulle otsa. Ja siis ta naeratas.
See ei olnud normaalne naeratus. See oli selline… liiga lai ja kuidagi tühi.
Ma tundsin, kuidas mul süda peksab nii kõvasti, et ma kuulen seda.
Karl vajutas lõpuks nuppu ja uksed läksid kinni.
Lift hakkas uuesti liikuma, seekord üles. Mitte keegi ei rääkinud. Me lihtsalt vaatasime põrandat.
Kui uks avanes, olime tagasi esimesel korrusel.
Me jooksime lihtsalt välja. Keegi ei öelnud midagi enne, kui olime koolist päris kaugel.
„Me ei räägi sellest kellelegi,“ ütles Karl.
Kõik olid nõus.
Aga see pole kõige hullem osa.
Kõige hullem oli hiljem.
Õhtul kodus, kui ma hambapesu ajal peeglisse vaatasin… kõik tundus alguses normaalne.
Siis ma pilgutasin silmi.
Ja mu peegelpilt ei pilgutanud.
Ma vaatasin teda mingi paar sekundit ja siis…
ta naeratas.
Täpselt samamoodi nagu see liftis, ja ma vannun, et mina ei naeratanud.

Ma ei julge enam pimedas peeglisse vaadata, ja ma ei lähe mitte kunagi sinna majja tagasi.

Loo autor:
Merlin Felman, Haapsalu Põhikool
Parim Haapsalu või Läänemaa õpilase õudusjutt