Alati, kui Leemet vanaema majas isa vanast toas ööbis, käis ta toas ringi pilk maas. Põhjuseks oli nimelt otse voodi kohale seinale kinnitatud vanas puitraamis pilt, mille nägemine poisil alati südame alt õõnsaks võttis.

Pildil ei kujutatud midagi hirmsat - lihtsalt üht beežis kleidis naist ja kaht meest - üks vanem, pikas pruunis mantlis tumeda habeme ja räsitud kaabuga ning teine päris noor, ruudulises särgis, traksidega püksid jalas ja juuksed sätitud. Mis Leemetit aga pildi juures häiris oli pilk noorema mehe silmades - luust ja lihast läbi lõikav külm surnud pilk. Poisile paistis mehe pilk isiklikult süüdistav.

Ometi polnud ta mehele midagi halba teinud, sest nad polnud kunagi kohtunud - vanaema sõnul oli tegu Leemeti isa vennaga, kes oli kümme aastat enne isa sündi metsas kadunuks jäänud. Pärast teda olid perre sündinud veel isa ja onu Heino ning Elmar. Teised olid oletanud, et ehk oli mees üle mere Soome põgenenud ja seal hiljem hinge heitnud - polnud ta ju pärast kadumist kellelegi endast märku andnud. Aga paat vanaisa paat oli järgmisel hommikul kadunud ning leitud hiljem Helsingi kandist vana paadisilla juurest.

Sellele vaatamata pelgas Leemet pildi vaatamist ja üritas seda vältida. Samuti ei jätnud poiss vanaema majas ööbides kunagi magamistoas kardinaid lahti - nii öösel kui ka päeval.

Ent seekord Leemet unustas. Ning Leemet ärkas, kui väljas veel pime, koputuse peale aknal. Pilku akna poole pöörates leidis Leemet eest vaid tühja akna. Siis nägi poiss ukse alt, kuidas tuli elutoas põlema läks. Vanaema oli vist samuti ärganud. Leemet kuulis samme ning siis kustutati elutoas jälle tuli. Vanaema läks vist tagasi magama. Leemet oli ka juba valmis uuesti uinuma, kui äkki kuulis esiust avanemas. Siis kõlasid põrandal rasked sammud, mis toale lähenesid. Kõlas koputus. Siis kostis vanaema hääl:

"Leemet! Tule ütle tere. Onu jõudis tagasi."

Leemeti teada ei pidanud ei onu Heino ega Elmar lähiajal siia juurde tulema, eriti veel keset ööd. Samas polnud Leemet ammu kumbagi näinud. Kui poiss ukse avas jäi ta süda seisma. Tuhm pilk pilk sissevajunud silmakoobastes, mida ümbritses roiskunud haisev liha. Leemeti ees seisva mehe järel oli ligane rada, kus siplesid üksikud valged vaglad ning tema huulteta suust kõlas märg korin. Poiss kiunatas ja lõi ukse kinni, keerates selle kohe lukku. Tahes-tahtmata liikus tema pilk pildile magamistoa seinal. Mees pildilt oli kadunud. Tema asemel oli seal nüüd Leemet ise, samasugune külm süüdistav pilk silmis.

Loo autor:
Triin Elise Taimalu, Tartu Tamme Gümnaasium
Parim õudusjutt 2026 - III koht