Oli vaikne, aga mitte rahulik. Tuul sosistas läbi puude nagu keegi, kes teadis liiga palju.
Tüdruku nimi oli Eliise.
Ta oli natuke priske, pehmete joontega, tumedate juuste ja siniste silmadega. Tema nahk oli hele, peaaegu läbikumav. Aga keegi ei näinud temas ilu.
Koolis kutsuti teda nimedega. Naerdi. Sosistati. Pilgud lõikasid sügavamale kui sõnad. Kõige hullem oli see, et tal olid “sõbrad”. Nad naeratasid talle… ja samal ajal jagasid salaja pilte ja nalju tema üle.
Ühel õhtul sai Eliise teada.
"Ta arvab, et me oleme ta sõbrad 😂"
"Ta peaks lihtsalt ära kaduma."
Midagi murdus temas.
Pärast seda ta enam ei nutnud. Ta lihtsalt vaatas. Vaikselt. Külmalt.
Siis kadus Markus. Poiss, kes naeris kõige kõvemini.
Tema peeglile oli kirjutatud:
"Kas sa nüüd näed mind?"
Ja siis kadus veel keegi.
Ja veel.
Kool muutus vaikseks.
Eliise käis ikka koolis, aga keegi ei julgenud talle otsa vaadata. Üks tüdruk küsis lõpuks: „Kas sa tead midagi sellest?“
Eliise naeratas. See ei olnud inimlik.
„Ma lihtsalt kadusin, nagu te tahtsite.“
Sel õhtul kadus ka see tüdruk.
Pärast Eliise kadumist muutusid peeglid.
Need läksid uduseks… seestpoolt. Nagu keegi hingaks nende taga.
Üks tüdruk kuulis oma nime.
„…Mariliis…“
Ta vaatas peeglisse.
Ja nägi Eliiset enda taga.
Liiga pika, painutatud kehaga. Liiga laia naeratusega.
„Nüüd sa näed mind.“
Peegel lainetas.
Käsi tuli sealt välja.
Ja haaras.
Karje kadus vaikusesse.
Pärast seda ei kadunud inimesed enam lihtsalt.
Nad jäid ellu… aga mitte päriselt.
„Ta pani mind tundma kõike,“ sosistas üks poiss. „Iga sõna… ikka ja jälle…“
Eliise veetis kogu oma elu peeglis ja mõtles, miks mitte keegi ei tahtnud teda, ei valinud teda ja kas ta on siis päriselt nii kole ja halb inimene.
Ta oli ainult tüdruk, kes tahtis sõpru ja armastust nagu kõik teised..

Loo autor:
Rosanna Laide, Vasalemma põhikool
Poola suursaatkonna eriauhinnad