Eakas lillekasvataja Inge oli terve kevade usinalt kasvatanud oma roose, aga kui ta viis need laadale müügiks, ei ostnud neid keegi. Sama ei saa öelda Pille kohta, kes oli terve elu harrastanud rooside kasvatamist ja oli turul armastatud roosimüüja. Tema edu tegi Inge kadedaks ja ta tõotas, et saab ükskord edukamaks kui Pille.

Õnn oli tema poolel ja uusimasse lillekasvatajate ajalehte ilmus reklaam imeväetisest. Inge oli sellest vägagi huvitatud ja tellis kohe paki väetist. Kui see oli lõpuks kohale tulnud, oli Inge veidi nördinud, kui avastas, et talle oli saadetud hall, liivakat tooni pulber. Ta ei lasknud end sellest heidutada ja segas seda kohe oma rooside mulla sisse. Järgmisel hommikul pidi Inge kreepsu saama, kui ta nägi, et ta roosid olid ilusat punast värvi ja lopsakamad kui kunagi varem. Roosid olid turul müügihitt ja nähes Pille nägu, kui kõik inimesed läksid Inge putka juurde, tundis Inge end väga uhkelt.

Inge jätkas väetise ostmist ja tema roosid muutusid iga päev aina punasemaks. Kuni ühe õhtuni, mil ta luges juhuslikult ajalehte ja nägi artiklit mõrtsukast, kes müüs oma ohvrite tuhka väetisena. Inge süda oleks peaaegu seiskunud, kui ta nägi pilti mõrva ohvrist, kellel oli kaunid punased juuksed. Ta tundis külmavärinaid, kui kuulis Pillet tema ukse taga kisamas: ,,Ma tean, et sa kasutasid inimtuhka oma lillede kasvatamiseks, tule välja või ma lähen politseisse!’’ Vaikselt sammus Inge ukse juurde ja astus välja. Pille irvitas talle vastu, teades, et ta saab Inge elu lihtsasti ära rikkuda. Inge nägi võimalust, haaras Pillest kinni ja lükkas ta sügavasse auku, kuhu ta kavatses hiljem roosid kasvama panna. Ta ei julgenud vaadata augu põhja, kas Pille oli elus või mitte. Kärmesti täitis ta augu mullaga ja külvas sinna noored roosid.

Järgmisel hommikul tulid Ingele külla tema lapselapsed. Samal ajal, kui ta küpsetas pannkooke, läksid põngerjad õue mängima, ent see ei kestnud kaua. Korraga kuulis Inge oma lastelaste kriiskamist, aga nad ei olnud ainsad, kes lärmasid. Tema hiljuti külvatud lilled olid halli värvi ja õite vahel oli näha rohelisi silmi, täpselt selliseid, mis olid ka Pillel olnud. Inge kuulis ka seda, kuidas roosipõõsast tuli õõvastav karjumine, täpselt selline, mis oli katkenud, kui Inge mattis Pille oma rooside alla. Pille karjed jäid kostma sügiseni, mil kõik roosid ära närbusid. Tema hing oli roosidesse vangistatud ja kui lilled jälle õitsema hakkasid, algasid taas Pille piinlevad karjed.

Loo autor:
Sonja Ruumet, Tartu Erakool
Parim õudusjutt 2026 - II koht