Kolisin suvel oma vanaema vanasse majja. Vanaema suri mõned aastad tagasi ja peale seda olen maakodus vaid üksikutel kordadel käinud. Kuigi maja seisis tühjana, tundsin kohe sisse astudes vanaema küpsetatud pannkookide lõhna. Mõtlesin, et küll nostalgia on ikka üks mõrumagus tunne ja puhkesin ukselävel nutma.

Järgmisel hommikul ärkasin koos päikesetõusuga. Läksin õue. Päikesekiired sillerdasid niiskel murul kuldkollaselt. Jalutasin aeda, kus vanaema roose armastas kasvatada. Nüüd aga oli kõik umbrohtu täis kasvanud. Otsustasin peale hommikusööki aeda toimetama asuda. Edasi liikusin õunapuude alla. Toetasin selja vastu puud ja sulgesin silmad. Järsku kuulsin, kuidas keegi mu kohal lehtedes sahistab. Esialgu arvasin, et tegu on mõne suure loomaga, aga üles vaadates nägin, et sahistajaks oli väike blondide lokkidega tüdruk, kes oksal kõlkus.

“Mis sina siin teed?” küsisin jahmunult.
“Ootan õunte küpsemist,” naeris blondide lokkidega tüdruk, “aga paistab, et sellega läheb veel aega.”
“Kuidas sa siia said?” uurisin veel.
“Ma elan siin lähedal. Kas sa hommikusööki oled söönud?”
Otsustasin lapse küsimusele mitte vastata ning uurisin hoopis, kas ta vanemad teavad, et ta siin on. Tüdrukule mu küsimus ei meeldinud.
“Papa-Mamma on heina tegemas ja kui nad teaks, et ma siin olen, ei olekski ma enam siin, vaid hoopis seal abiks. Mis sa täna hommikuks sõid?”
Tunnistasin, et pole veel hommikusööki söönud. Seda kuuldes sai väike tüdruk päris pahaseks ja käskis kohe sööma minna.

Kui ma tagasi majja jõudsin, avastasin, et köögilauale oli ilmunud potitäis mannaputru. Oleksin selle söömata jätnud, kui kõht nii tühi poleks olnud.

Järgnevatel päevadel juhtus veel palju veidraid asju. Köögis valmisid iseenesest pannkoogid ja kotletid, voodi tegi end ise üles ja põrandahari liikus märkamatult ühest toast teise. Veidral kombel ei tekitanud kõik need müstilised juhtumised minus üldse kõhedust. Mina veetsin oma päevad aias toimetades. Lokkidega tüdrukust sai minu igapäevane abiline aiatööde juures ning koos läksid kõik tööd lõbusamalt.

Nädala pärast tuli mulle külla ema. Vaatasime vanaema vanu albumeid ning ema jutustas juurde nii palju kui mäletas. Avades albumi, kus olid vanaema lapsepõlvepildid, jättis mu süda aga löögi vahele. Nimelt oli album täis pilte tüdrukust, kes oli täpipealt väikese lokkis juustega tüdruku nägu. Heitsin pilgu emale ja nägin, kuidas see sama blond laps ema juukseid silus. Ema aga ei teinud märkamagi. Siis mõistsin, et see väike jutukas tüdruk oligi minu vanaema.

Loo autor:
Kirke Sammet, Tallinna 32. Keskkool
Eesti Kirjandusmuuseumi eriauhind: raamat "Eesti muinasjutud. Novellmuinasjutud" (2025)