Viimsi riigimetsa servas elas kord koll, kelle nime ei julgenud keegi valjusti öelda. Öeldi vaid: See Hirmus Vari. Tema kodu oli kõige pimedama künka all, kus puud kasvasid nii tihedalt, et päike ei pääsenud kunagi maani. Seal oli alati niiske ja isegi tuul sosistas vaikselt, justkui kardaks midagi või kedagi äratada.

Kohalikud hoidsid sellest metsast eemale. Isegi suured koerad keeldusid sinna minemast – nad tõmbasid rihma pingule ja vaikselt ulgusid. Lapsed kuulsid jutte, et öösiti liiguvad puude vahel õudsed helendavad silmad ja maa väriseb.

Alguses oli koll lihtsalt üksi. Ta vaatas metsaservalt küla poole ja kuulas, kuidas inimesed naersid ja rääkisid. Ta tahtis ka sõpra. Aga iga kord, kui ta sammu lähemale astus, jooksid inimesed karjudes minema.

Üks öö muutis kõik. Koll vihastas. Ta trampis metsas nii kõvasti, et oksad murdusid. Külas kustusid tuled ja aknad värisesid. Mõni nägi, kuidas taevas sähvatas ja kuulis valju pauku, nagu plahvatus. Sellest ööst alates ei julgenud keegi enam pimedas õue minna. Aga mida rohkem koll inimesi hirmutas, seda tühjemaks ja tühjemaks ta seest läks.

Ühel udusel õhtul juhtus midagi ootamatut. Väike tüdruk nimega Mari oli metsaservas marju korjamas. Ta ei teadnud kollist midagi. Kui päike loojus ja mets tumedaks muutus, eksis ta ära. Siis kuulis ta enda taga rasket hingamist. Mari pööras. Tema ees seisis Vari – suur, must ja hirmus, silmad nõrgalt helendamas. Maa tundus värisevat iga tema liigutusega. Mari aga ei karjunud ja ei jooksnud ära. Ta astus hoopis sammu lähemale.

„Kas sina oled see, keda kõik kardavad?” küsis ta vaikselt. Koll ei vastanud. Ta polnud ammu kellegagi rääkinud. Mari sirutas käed ja kallistas teda. Alguses ei juhtunud midagi, kuid siis… Vari tardus. Tema raske hingamine muutus vaiksemaks. Esimest korda tundis ta, et keegi soovib temaga suhelda ning ei jookse karjudes eemale.

Sellest õhtust alates ei kuulnud külas enam pauke ega näinud helendavaid silmi. Selle asemel rääkisid inimesed, et metsas aitab keegi eksinud rändureid koju. Mõni leidis hommikul oma ukse eest kadunud asju justkui oleks keegi need leidnud ja hoolivalt tagasi toonud.

Ja kui öösel hästi kuulata, ei kostnud enam hirmutavat müra, vaid vaikne, rahulik kuid keskmisest valjem hingamine.

Aga vahel, kui udu tõuseb ja mets muutub jälle pimedaks, näeb keegi puude vahel kahte kuju – üht suurt ja üht väikest. Ja nüüd teavad kõik külaelanikud: isegi kõige hirmsam vari võib peita endas kedagi, kes lihtsalt ootab sõpra.

Loo autor:
Sofia Trunin, Tallinna Prantsuse Lütseum
Parim õudusjutt 2026 - I koht