Ma olen ajakirjanik – noor, ambitsioonikas, kes tahaks kirjutada raamatut- bestsellerit.

Ma vahin oma telefoni tühjal pilgul. 18:57 näitab kell. Ma ohkan – see mees peaks juba siin olema. Lähenev härra ongi vist tema. „Tervist,” tervitan ma viisakal toonil. Mees tervitab ja istub. Ma avan oma märkmiku ja vaatan talle otsa. Mees alustab: „Ma töötasin politseis. See juhtum oli mu esimene. Oli aasta 1998, olles noor ja naiivne, lootsin, et suudan midagi suurt korda saata…”

Noogutasin ja kirjutasin kiiresti mõned märksõnad. Mees jätkas: „Mulle anti üks juhtum, mis oli seotud perevägivallaga. Arusaadavalt väga delikaatne teema. Ühel õhtul saadeti mind jälle sinna perre korda looma, kuna naabrid olid taas kuulnud lapse nuttu.” Ta tegi väikese pausi ning jätkas: „Sisenedes oli kuulda lastekisa. Liikusin häälte suunas ja silmasin kolme last nurgas karjumas.”

Noogutasin ja kritseldasin veel märksõnu oma vihikusse nagu: 3 last, karjumine. Politseinik kogus ennast ning jutustas edasi: „Põrutasin teise tuppa ning nägin oma üllatuseks, et naine seisis rahulikult peegli ees ja värvis huuli. Pärisin, kus ta mees on. Naine ainult naeratas. Rahustasin lapsed maha ja lahkusin majast. Paari nädala pärast tuli teade, et matkaja on soost inimsäilmeid leidnud,” lausus mees vaikselt.

„Kuna leiti käsi, võtsime me sõrmejäljed ja te ei usuks eales, kelle käsi see oli,” sõnas politseinik sarkastiliselt. „Käsi kuulus meie loo pereisale. Õnneks olid tema jäljed registris, kuna talt oli neid võetud, kui ta paar aastat tagasi poodi röövis. Läksime siis Nõmme 15 tagasi, kus elas see pere. Murdsime lukustatud ukse maha, kuid kedagi polnud näha ega kuulda. Liikusime magamistuppa, kus 3 väikest laipa lamasid oma voodites, murtud tsüaniidipulk hammaste vahel. Politsei kiirustas edasi, et perenaist leida. Naine istus söögitoas ja sõi mõnuga praadi.”

Kortsutasin jälestusest kulmu, kui ma seda lauset kuulsin… Praadi? mõtlesin ma vaikselt… „Hiljem selgus, et mees oli oma naist mitme teise naisega petnud. Naine tunnistas hiljem, et kui ta oma lapsi vaatas, nägi ta neis oma meest ning see oli ajanud teda hulluks. Hullusehoos tappis naine oma lapsed ja mehe. Laboriandmed kinnitasid, et „praad” oli tehtud inimlihast.”

Küsimise asemel ma noogutasin ning sulgesin oma märkmiku. „See kättemaksuhimuline naine suri aasta tagasi vanglas,” sõnas politseinik kurva ilmega.

Aasta möödudes sai valmis mu raamat, millest saigi bestseller.

Loo autor:
Ann Matilde Saar, Haapsalu linna algkool
Katrin Pautsi eripreemia