Metsade ja soode vahel, justkui maailmast välja lõigatuna seisis mahajäetud ja lagunenud küla nimega Tühjarist. Kunagi, aastaid tagasi õitses küla inimeste küllusest, nüüdseks aga ei mainitud küla nime üldse. Seal ei käidud, isegi mitte need, kes külas kunagi elanud olid. Külast elas edasi üks ainus legend. Legend laternast, mis süttib igal Halloweeni ööl, 31. oktoobri südaööl. Järgmisel päeval ilmub küla kalmistule, mahajäetud kiriku kõrvale uhiuus portree.

Kaarel, noor ajakirjanik, kes oli tuntud oma järjepidevuse poolest otsis omale järgmist suurt lugu. Kuuldes interneti foorumis juttu "needusest külas", hakkas tal kõrvus kumisema idee. Äkki just seda lugu ta vajas. Süttiv latern, kadunud inimesed, rääkimata saladused – täiuslik kombinatsioon. Ta pakkis kaamera, taskulambi ja termose kohviga, ning sõitis kohale.

Ta jõudis Tühjaristi külla 31. oktoobri õhtul kell 20.00. Ilm oli niiske, külm ja tuuline. Majad olid viltu vajunud, aknad kinni löödud või tühjad nagu silmakoopad. Kaarel parkis auto vana külavanema maja juurde ja hakkas mööda sammaldunud teed minema. Küla kesk - platsil seisis laternapost – roostes ja kõver.

Kell lõi südaööd. Just siis süttis latern. Kollakas valgus plahvatas pimedusse, vilkudes aina kiiremini ja kiiremini. Kaarel võttis taskust kaamera, ent kui ta objektiivi laternale suunas, oli ekraan must. Latern ei paistnud läbi kaamera – nagu seda ei eksisteeriks.
Valgusest hargnes rada, mis paistis vana, lagunenud kiriku poole. Kaarel astus mööda rada, kahtlused rinnus tuksumas. Kiriku uks avanes ise. Sees oli tolm, vaikus... ja sajad portreefotod seintel. Fotosid oli igasugustest inimestest, lastest kuni vanuriteni välja, aastakümnete jooksul. Kõigil piltidel oli üks objekt ühine, seesama latern taustal, välja arvatud viimasel. Selle all seisis käsitsi kirjutatud lause: “Kes valguse leiab, peab jääma.”

Kaarel naeratas närviliselt. “Mingi trikk,” pomises ta ja pöördus minekule. Järsku kustus laternas tuli ja uks sulgus valju pauguga. Kaarel tormas, tiris ust – lukus. Ta jooksis akna juurde – kaetud seestpoolt.

Äkitselt kuulis ta samme ülevalt - aeglased, rasked, põrand kriuksus. Seintele ilmusid varjud, kuigi majas polnud valgust. Hääled sosistasid, kordasid ta nime, kõlasid tuttavad, aga moonutatud.

Hommikul leiti Kaareli auto, uksed lahti, võtmed ees. Kaarel ise oli kadunud. Politsei ei leidnud midagi – ei jälgi, ei verepiisku, nagu polekski teda üldse olnud.

Järgmisel aastal, Halloweeni ööl, süttis Tühjaristi külas taas ainus latern, nagu ootaks ta oma uut ohvrit.

Kaareli pilt rippus nüüd teiste seas, kiriku kõrval oleval stendil 1992. aastaks märgitud ja seesama latern taustal.

Loo autor:
Anni Ambos, Tartumaa
Poola suursaatkonna eriauhinnad