Metalne tagumine. Nii tugev ja järjepidev, et paneb meie südamed võpatama. Kapten arvab, et see on lihtsalt mõni õnnetuse jooksul puruks läinud torudest, mis nüüd kusagil laeva sügavustes tilpnedes vastu seina lööb. Alguses ei olnud kogu selle müra ja kaose jooksul seda heli kuuldagi olnud. Me kõik kartsime oma elude pärast ja kapteni käsk lasta merevesi laeva eesmisse osasse sisse, et seda tasakaalustada oli maapinna meie jalge all sirgeks teinud ning meie hüplevad hinged maha rahustanud. Sõda oli kohutav asi. See pomm, mis oli võtnud paljudelt meie meestelt elu ja põmmutanud tükkideks meie hiilgava kodu, oli nüüdseks oma töö teinud ja meid rahule jätnud. Siiski, see katkine toru peksis aina edasi ja meenutas meile juhtunut.

Öö tõi endaga kaasa õõvastava järeldusele, millele paljud meist ühe korraga jõudsid. See toru tagus rütmiliselt. Ja varsti muutus see sõna, mida me heli kirjeldamiseks kasutasime. See lõputu tagumine kõlas inimlikult. Jah, vahepeal see lakkas ja me saime rahulikumalt hingata, kuid varsti algas see uuesti ja külmavärinad tõstsid meie ihukarvad ülesse. Hommikul teatati, et peale kõikide surnukehade, on kolm meest jäänud kadunuks. Thomas, Carl ja Jett. Kes neid viimati nägi? Terava mäluga vana Robert teadis, et nad olid pommitamise õhtul laeva vööri väikessesse laoruumi saadetud. Vööri, mis oli nüüdseks täidetud veega. Me jäime väga vaikseks. Ja selles vaikuses kõlasid edasi need meeleheitlikud löögid. Vastu ust. Vastu suletud ust. Inim rusikad, mis tegid ennast kuuldavaks ja inim karjed, mis jäid meile kuulmatuks.

Peale seda päeva proovis iga üks meist öövalvet vältida. Me kasutasime marlit, et oma kõrvu täis toppida. Me ei vaevanud oma pead, proovides mõelda välja viise, kuidas neid päästa. Miks? Sest kapteni piimane, uduga kaetud pilk, mis vankumatult meile otsa vaatas, kui me talle olukorda seletasime oli piisav, et kõik lootus meie südametest kustutada. Paljud meist ei teadnud neid mehi hästi. Aga me kõik teadsime, et nad olid noored. Carl ei saanud olla vanem, kui 18. Keegi teadis rääkida, et Thomasel sündis möödunud suvel tütar. Ja Jetti lemmiksöök olevat olnud grillvorst ubadega. Me ärkasime iga hommik, lootuses, et see müra on tänaseks lõppenud. Me lootsime seda nii nende kui enda pärast.

Üks päev enne sadamasse jõudmist lakkas see uuristav hääl. Nüüd oli lõpuks võimalik ohutult laoruumi pääseda. Me läksime sinna vettinud korrusele higiste kätega. Meid ootas seal kolm vormitut keha, peksmisest veriste rusikatega, mis olid oma viimastes hetkedes nagu sooja otsides kokku kuhjunud. Tühjaks söödud supikonservid katsid kogu põrandat ja ruum lõhnas nagu mädanenud vetikad ning uriin. Kuid seda lõhna, mis maha jättis surm ei ole võimalik kirjeldada. Toa seinal rippus kalender. Esimene punane x oli märgitud 7. detsembrile. Viimane x vaevumärgatavalt 23. detsembrile. Nende hauakividele graveeriti esimene kuupäev. Nagu oleksid nad hukkunud pommitamises. Nagu oleksid nad hukkunud kiirelt ja vaevatult. Muud ei oleks suutnud keegi taluda.

Loo autor:
Liisa Jõgi, Rakvere Riigigümnaasium
Parim põnevusjutt 2025 - II koht