Kui ma olin kuueaastane, kolisime emaga uude koju. Meie uus kodu oli kahe korteriga valge maja. Majal oli aed, kus kasvas palju põõsaid ja puid. Ema ütles, et see on käest lastud, aga mulle selline aed just meeldis. Ema oli päevad läbi tööl, aias aga leidus alati midagi uut ja huvitavat. Näiteks meie naabrimees.

Ühel päeval, kui ma meie aias tegevust otsisin märkasin ma puu otsas meie naabrimehe jalgu. Kogu tema ülejäänud keha oli lehtede vahel peidus. Olin teda paar korda varemgi puu otsa ronimas näinud. Naljakas oli vaadata, kuidas üks hallipäine onu iga päev puuotsas kõõlumas käib. Otsustasin temalt selle kohta uurida. Peagi roniski mees mängleva kergusega alla.

“Tere,” ütlesin mina, “mis su nimi on?”
“Andres” vastas vanamees.
“Mul hammas loksub. Tahad näha?”
“Tahan.”
Näitasin mehele oma logisevat hammast.
“Sa oled juba täitsa suur tüdruk.”
Noogutasin uhkelt. Siis märkasin mehe käes olevat kotti, mis oli midagi pungil täis.
“Mis seal sees on?”
“Tule tuppa, ma näitan.”
Läksin Andresega tuppa. Andrese korter oli väga omapärane. Kõik tema toad olid täis unenäopüüdijaid.
“Ole tähelepanelik!” manitses vanamees, “nad on kiired ja sa ei pruugi neid kohe tähelegi panna.”
Andres avas kotisuu ja sealt väljus taevasinine aur.
“Need on unenäod,” seletas mees, “ma kasutan neid lendamiseks.”
“Lendamiseks?” ei suutnud ma oma kõrvu uskuda, “kas sina oskad siis lennata?”
“Ma olin omal ajal klassi parim!”
“Kas kogu teie klass oskas lennata?”
“Muidugi! Kui mina koolis käisin, polnud meie koolil ujulat, nii et me õppisime lendama.”
“Vaimustav,” ohkasin ma.
“Tahad ma õpetan sind ka?”

Muidugi ma tahtsin. Onu Andres sidus unenäod mulle küünarvarte ümber nagu kätised ja ma alustasin õppimist. Iga päev käisin ma tema juures lendamist harjutamas ning ühel augustikuu õhtul viis onu Andres mu endaga linna kohale lendama. See oli kirjeldamatu kogemus.

“Sa oled lendama õppinud,” ütles onu Andres mulle naeratades, “varsti peaks su ema koju jõudma. Mine tagasi, muidu hakkab ta veel muretsema. Ma teen veel mõne ringi.”

Maandusin puuotsas, kus Andresel oli tavaks unenägusid püüda. Ema oligi juba kodus ja rääkis kahe täiskasvanuga. Ühel neist oli pisike beebi süles. Kui ma nende juurde jõudsin, tänasid võõrad ema ja läksid on Andrese korterisse.

“Kes need olid? Kas nad läksid onu Andrese juurde?” küsisin emalt.
“See oli onu Andrese poeg oma perega. Onu Andres suri täna hommikul.”

Loo autor:
Kirke Sammet, Tallinna 32. Keskkool
Parim põnevusjutt 2025 - I koht, Eesti Kirjandusmuuseumi eriauhind