„See ei ole hea mõte!“ korrutan ma Emmale mitmendat korda, aga ta ei pane mind tähele. „Tõesti, see pole hea mõte,“ kostab Joonas, „see on lausa suurepärane.“ „Sa ise tahtsid teada, kas mõisnik Ewald siin kummitab,“ täheldab Triinu. Löön silmad maha. Mind tõesti huvitab, kas see kuulujutt vastab tõele. Kuid miski selles eemal musta varjuna kõrguvas kivihiiglases teeb mind ärevaks. Sealt justkui õhkuks kurjust.

„Noh, Saara, lõid vedelaks?“ küsib Kustav naerdes, nähes minu lubivalget nägu. „Ei, ei löönud!“ kogelen ma poolhääli. Jõuame varemetesse ning asume ringi vaatama. Mõis on lagunenud ja endisest hiilgusest pole märkigi. Uitame mõisas, üritades silmata märke, et selles paigas tõesti kummitab.

Äkki ütleb Kustav: „Ma ei viitsi siin passida, lähme ronima.“ Ma pole ideest ronida varisemisohus müüridel vaimustuses, kuid nähes teisi minemas, lähen ka.

Suundudes madalaima müüri poole, näen maas koltunud ümbrikku ja võtan üles. „Saara, kas tuled?“ hüüab Emma. „Jaa, tulen!“ hüüan vastu, topin ümbriku taskusse ja hakkan ronima. Mu sõbrad ronivad ja teevad selfisid. Ronin kõrgeimale müürile, istun ja avan ümbriku. Kiri on ladina keeles: „Media nocte unus ex vobis perit“. Tõlgin telefonis teksti: „Keskööl üks teist sureb“. Mul käib südame alt külm jutt läbi. Vaatan kella – see näitab kahte minutit enne keskööd. Karjun sõpradele: „Kõik müüridelt maha!“ Tahan tõsta üles kirja, et seda sõpradele näidata, aga kui ma peopesa lahti teen, on seal vaid liiv.

„Ära jama, Saara. Me alles jõudsime!“ kostab Triinu. Olgu, kui nad ei kuula, ärgu kuulaku! Mina küll ei kavatse surra. Hakkan alla ronima, kuid jõudes madalamale müürile, kostub Haapsalu poolt 12 kellalööki. Kesköö!

Kiirustan laskudes ja libastun. Jõuan mõelda, et nüüd on kõik. Langen selg ees ning kukun vastu maad. Minu imestuseks ei juhtu midagi – laman selili ja vaatan taevast. Liigutan – kuskilt pole valus, midagi ei tundu olevat katki. Kõik on korras! Tõusen ja lähen müüri poole, kus sõbrad turnivad. „Saara!“ karjuvad nad, ronivad müürilt ning hakkavad minu suunas jooksma. Kõnnin neile vastu. Minuga on kõik korras!“ Minuni jõudes nad ei märka mind ja jooksevad minust mööda. „Mis te nalja teete, olen siin!“. Püüan neile järele jõuda ja näen, et nad peatuvad eemal ühe maas lebava tombu juures. Jõudes neist mõne meetri kaugusele, kuulen Emma karjatust: „Saara! Ei!“. Kustav on haaranud peast ning vaatab enda ette. Astun lähemale ning näen… See pole lihtsalt võimalik!“ See olen mina! Mu keha on veidras poosis ning jäsemetest turritavad välja luuotsad.

Ehmun ja jooksen nuttes mõisast eemale, kuid… ma ei saa… miski tirib mind tagasi. Mõne aja pärast saabuvad politsei, kiirabi ja minu vanemad. Istun müüril ja jälgin kõike. Kui kõik on lahkunud, näen müüride kõrval seismas suririietes meest, kes kõheda naeratuse saatel viipab minu poole käega, milles on koltunud kiri. Ewald!

Loo autor:
Eliise Marie Hein, Viljandi Kesklinna kool
Parim Haapsalu- või Läänemaa-aineline põnevusjutt