Populaarne fantaasiafilm, mis sünnitas eduka frantsiisi musklis mõõgakangelasest Deathstalkerist.

„Deathstalker“ kuulub Cormani „mõõga ja nõiduse“ alažanri filmide rühma, mis sündis koostöös Argentina kineastidega 1980. aastatel. Filmi edule järgnes üsna edukas frantsiis, mille keskmes on karusnahkadesse pugenud mõõgakangelane Deathstalker, kel tuleb rinda pista müütiliste koletiste ja nõidadega.

Tegu on pesuehtsa, igas mõttes ülepaisutatud 1980. aastate fantaasiafilmiga, justkui metalbändi Manowar ükskõik millise albumi kaanepildi live-versioonina, mis täidab žanrile pandud ootusi sada ja kümme protsenti. Siin on seda vajalikku annust naiivsust ja lapsemeelsust, mida tänapäeva filmidel kipub nappima. Ohtralt vägivalda, verd, musklis mehi ja vastutulelikke nappidesse riietesse peitunud näitsikuid see eest aga küllaga. Filmi nimikangelast kehastab Ameerika ragbimängija ja mitme memuaari autor Rick Hill, lavastajatoolil istub James Sbardellati, keda rohkem tunti telemaailmas.

Buenos Airese stuudios napilt ühe kuuga valminud film jäi viimaseks Cormani stuudiole New World Pictures, mille ta seejärel maha müüs. See on taas näide Cormani geniaalsusest kasutada ära võimalusi, mida pakkusid tema toodetud filmidele teiste tegijate suured kassafilmid. Hiljuti kinodes linastunud Schwarzeneggeri „Barbar Conan“ oli rahval veel hästi meeles ja see tõi massid kinno ka „Deathstalkerit“ vaatama. Film sai väga populaarseks ka videolevis ning kaabeltelevisioonis ja filmi edust tiivustatuna sepistati Cormani filmitehases üksteise järel uusi sarnaseid filme pealkirjadega „Barbarian Queen“, „Deathstalker II“, „Deathstalker and the Warriors from Hell“ ja „Deathstalker IV: Match of Titans“. 2025. aastal esilinastus aga HÕFFi publikule tuttava Kanada lavastaja Steven Kostanski („Psycho Goreman“) „Deathstalkeri“ uusversioon, mida on võimalik ka HÕFFil näha.