Kaheksakümnendad on tagasi. Võimas küte 'Evil Deadist', metal'ist ja parimatest praktilistest efektidest.

Uusversioonid — kas fantastiline võimalus astuda mineviku poolt seatud ämbrisse…. või siis mitte?

Režissöör Steven Kostanskile („Manborg“, „Psycho Goreman“) ei ole algmaterjali taasvoolimine võõras. Viis aastat tagasi linastunud „V/H/S/94“, kus Kostanski oli üks paljudest režissööridest, võttis tuntud modernse õudusklassika ja tegi sellest 1990ndate maiguga antoloogiafilmi. „Deathstalker“, mille tänavusel HÕFFil demonstreeritav originaalversioon tuli välja 1983. aastal, on natuke teise loomuga.
 
Kahtlemata annab siinkohal tunda režissööri taust. Nagu seda oli „Kariibi mere piraatide“ filmisaagast tuntud Gore Verbinski, oli ka Kostanski enne lavastajaks hakkamist efektikunstnik. Sellest peegeldub ka filmi autentne, siiras ja kaugeltki mitte laisk lähenemine efektiderohkesse spektaaklisse. Filme, kus õuduse- ja fantaasiažanri elemendid niivõrd poeetiliselt segunevad, näeb HÕFFi ekraanidel harva. Kinolinale jõuab ehe segu „Kurjadest surnutest“, metal-muusikast ja parimatest praktilistest efektidest, mida tänapäeval kinosaalis näha võib.
 
Kui „Deathstalkeri“ originaal oli ehedalt juustune softcore-fetišistlik mõõga- ja sandaalipidu, siis Kostanski uus visioon sellest fantaasiamaailmast on otsustavalt lõbusam, fantaasiarikkam ja südamlikum ning igatseb õuduskino õitsengu aegu.
 
Ekraanile jõuavad müstilised amuletid, grandioosselt tobedad mõõgad ja giljotiini väärt kollipead. Rangelt soovitatav igale 1980ndate fännile!
 
Joonas Lass