Kultusfilmiks kujunenud põnevusmärul kurjategijatest vendadest, kes põgenevad koos pantvangidega üle Mehhiko piiri ja peatuvad hommikut oodates striptiiribaaris Titty Twister. Üha lõbusamaks kujunev öö saab aga ootamatu pöörde, kui baaris viibiv seltskond paljastab oma tõelise pale…

Režissöör ja filmi fänn Oskar Lehemaa:

“Ma olin umbes üheksa-aastane, kui juhtusin telekast nägema, kuidas vennad Seth ja Richie Gecko tapsid politseiniku, tanklatöötaja, pangatelleri, võtsid armsa perekonna pantvangi ja asusid nende matkaautoga Mehhiko piiri poole teele. Mu isa kiikas üle ajalehe serva, märkas, mis telekast tuleb – “Ah, igat jama ei pea ka vaatama” – ning vahetas kanalit. Nii oli kombeks teha olukorras, kus vere ja/või tisside kogus ekraanil kippus ületama kriitilist piiri. Aga jälg oli juba jäetud: kuigi ma ei teadnud tol hetkel, millega tegemist, olid selle salapärase filmi avastseenid igaveseks mu ajju põletatud. Aastaid hiljem rääkisid sõbrad koolis ühest pöörasest vampiirifilmist ja ma ei osanud arvatagi, et tegu on tollesama stiilse põnevikuga, mida olin kunagi kogemata näinud.

“Ehast koiduni” on nagu kahestunud isiksus. Nii nagu vampiirid loo teises pooles, näitab film ennast alguses ühe näoga, kuid moondub hiljem hetkega veidraks kolenaljakaks kolliks. Kusjuures nendest kahest osast õudsem ja efektsem on minu arvates see, kus halbu asju teevad kollide asemel inimesed ning vaatajale ei anta puhkehetki naljade või märuliga. Tänaseks olen õppinud armastama “Ehast koiduni” kõiki tegelasi, nii harilikke mõrvareid kui ka värdvampiire. Nüüd oskan lihtsalt paremini hinnata seda mänglevat kergust, millega režissöör Robert Rodriguez ja stsenarist Quentin Tarantino filmi tooni ja žanrit muudavad ja kuidas nad seda tehes lustivad.

Igal juhul tasub seda veidrust oma silmaga näha nii suurelt ekraanilt kui võimalik.”

NB! Filmi esitleb Oskar Lehemaa. Pärast seanssi mängime KAHOOT-mälumängu, mille küsimused tõukuvad nähtud filmist. Parimaid premeerivad HÕFFi ja PÖFFi toetajad.