Elavate surnute tagasitulek

Sajaprotsendiline nostalgialaks ja ajale vastu pidanud kultusklassika.

Kui mürgiseid haiglajäätmeid hoiustava lao töötajad avavad pahaaimamatult ühe hästi hoitud kapsli, pääseb välja mürgine gaas, mille tagajärjel hakkab Lousville’i linnakese surnuaias toimuma midagi veidrat. Üksteise järel ronivad hauakivide alt välja ligased surnud, kes ei reageeri, kui nende pihta tulistatakse, kes suudavad kiiresti joosta (esimest korda zombifilmide ajaloos), ning vähe sellest, ka inimkeeli rääkida, ja kelle ainuke eesmärk on hammaste vahele saada tükikest magusat inimaju.

Raju kultus(õudus)komöödia, mille esilinastusest möödub suvel 40 aastat, on üks harv nähtus omasuguste seas, sajaprotsendiline VHS-i põlvkonna nostalgialaks, mis pole ajale jalgu jäänud, ning mille heliribal kostuv punkrokk paneb mõnel 1980ndate aastate California raskemuusika (The Cramps, T.S.O.L., The Flesh Eaters jt) austajal käed värisema. Väga paljud peavad seda komöödiat aga parimaks zombifilmiks, mis eales tehtud.

Algselt „Texase mootorsaemõrvade“ režissöör Tobe Hooperi kätesse minema pidanud filmi sai lõpuks endale lavastada viimase kolleeg ja filmide „Tume täht“ („Dark Star“), „Tulnukas“ („Alien“), „Heavy Metal“ jt stsenarist Dan O’Bannon, kellele pakutud projekt oli esimene katsetus lavastajana. Ta sai selle ülesandega suurepäraselt hakkama. Film teenis kassat ja oli söödav ka kriitikutele. Kui varasemaid zombifilme iseloomustab ehk liigagi puhast õudust taotlev sisu, siis O’Bannon läheneb materjalile leidliku huumoriga ehk nagu Kalver Tamm oma raamatus „Karta pole vaja“ filmi iseloomustab, siis „Elavate surnute tagasitulek“ on hea näide sellest, kuidas suhteliselt odavalt ja ilma A-nimekirja staarideta teha suurepärast filmi, kui ka stsenaarium kannab.

Film on ise saanud hiljem neli kahvatumat (kahjuks tavaline) järge. Tänavu detsembris peaks kinolinale jõudma ka teose uusversioon. Kas ka parem, näeme varsti!