Ema, ma olen tulnukast rase

Lapse sünd on üks elu suurimaid rõõme, aga kui su laps on pooleldi tulnukas, pole kaosel ja limal otsa ega äärt.

'Ema, ma olen tulnukast rase' on lägane, naljakas ja sihilikult ebamugav ulmeline kehahorror, mis järgib Maryt (Hannah Lynch) – lootusetult toppama jäänud millennial’i, kelle elu koosneb pealetükkiva emaga koos elamisest, halbadest otsustest ja pidevast läbikukkumise tundest. Siis kolib naabrusesse Boo (Arlo Green). Boo on veider, vaikne ja… ühe üsna kummalise kehaosaga.

Nende piinlikult intiimne ja täiesti absurdne kohtumine pesumajas lõpeb sellega, et Mary võidab soovimatute raseduste jackpot’i – vale aeg, vale mees ja lisaks ka suisa vale liik! Kui tema keha hakkab tootma tundmatuid vedelikke, arstid kehitavad õlgu ja lapse isa kaob vastutuse eest kiiremini kui tulnukate signaal kosmosesse, peab Mary silmitsi seisma küsimusega: kas tema sees kasvav olend on parasiit, laps… või midagi, mis ei allu üldse inimlikele kategooriatele.
 
Film balansseerib rõveduse ja äratuntava reaalsuse piiril – hoolimata limastest kombitsatest on seal liigagi tuttavaid hetki kõigile (inim)lapse saanud naistele (ja kaasas olnud meestele). See ei ole ainult lugu tulnukrasedusest, vaid ka musta huumoriga laetud pilk sellele, kuidas lapseootel naise keha muutub avalikuks territooriumiks, mille üle võiks nagu kõik vabalt arvamust avaldada.
 
Filmi taga on Uus-Meremaa režissööride duo THUNDERLIPS (Jordan Mark Windsor ja Sean Wallace), kelle jaoks on tegu esimese täispika mängufilmiga. Varasemalt populaarseid muusikavideoid ja lühifilme, mille hulgas ka HÕFFil linastunud „Appi, ma olen tulnukast rase“, teinud paari käekiri on korraga sihilikult labane ja ootamatult siiras. Lisapunktid tavaraseduse ja tulnuka hulluse oskusliku kombineerimise eest.
 
Pange vihmakeebid valmis – siit tuleb selle aasta parim lägafilm!
 
Film esilinastus tänavusel Sundance’i filmifestivalil.
 
Jette Karmin