Viimastel aegadel suurtes kogustes vanade nn exploitation-filmide ülesotsimise, nende taastamise ja kommenteerimisega tegelenud Frank Henenlotter (snd 1950), kes lapsepõlves kustutas oma meeletut filminälga nondesamuste odavate filmide ogaraks vahtimisega kuulsal Manhattani 42. tänaval, sai tuntuks oma 1982. aastal esilinastunud õuduskomöödiaga "Basket Case", mis sisaldas vajalikus annuses musta huumorit ja veidrat kehamoondeõudust (body horror). Populaarseks saanud filmile valmis kiirelt järg, seejärel tulid välja palju kiitust kogunud "Brain Damage" (eesti k-s "Ajukahjustus") ja "Frankenhooker", mille järel tegi Henenlotter pärast pea 15-aastast pausi ühe oma viimastest tuntust kogunud filmidest "Bad Biology" (eesti k-s "Halb bioloogia"). Kogu Henenlotteri loomingu võib kokku võtta määratlusega keel-põses-huumor, mis teeb sügava kummarduse filmikunsti hiilgeaegadele, kui lavastaja ise veel noor oli.

"Frankenhooker" linastus 1990. aastal ehk ajal, kui filmimaailm igaveseks muutus. Paljude jaoks halvemuse suunas. Odavaid B-filme väntavad stuudiod olid sunnitud uksi sulgema, niisamuti kinod, kus neid filme näidati ja fänniti. Henenlotteri varast loomingut saab mingil moel võrrelda Sam Raimi ja Peter Jacksoni filmidega – ka nemad tegid oma esimesed katsetused 1970.–1980. aastatel ja nendegi esimesed täispikad filmid said üsna kohe külge kultusfilmi staatuse. Ometigi on läinud nii, et kaks viimast saavad nüüd teha filme sadadesse miljonitesse ulatuvate eelarvetega, Henenlotter nokitseb vaikselt aga "halbu" filme väärtustada kompaniis Something Weird Videos. Ja see töö talle meeldib. Isegi väga.

"Frankenhooker" on Henenlotteri neljas ja kõige suurema eelarvega täispikk film, mis jätkab tema loomingu põhisuunda, ühendades musta huumorit veidra kehamoondeõudusega, kus seekord ei puudu ka üsna terav kommentaar prostitutsiooni legaliseerimise kohta. Segu Mary Shelley' romaanist, John Watersi filmide metsikustest ja Stuart Gordoni "Taaselustajast" kingib meile ülevoolava neoonvärvidesse mattunud sõgeda komöödia, mida on üheks oma žanri parimaks nimetanud nii giallo-filmide maestro Dario Argento kui ka kõikide lemmik Bill Murray. Poolnaljatledes võib "Frankenhookerit" kutsuda ka praegu laineid lööva suurfilmi "Vaesekesed" eellaseks, kus tähelepanelik vaataja võib tõepoolest leida sarnasusi nende kahe niivõrd erineva filmi vahel.

Helmut Jänes