Rahalistes raskustes noorpaar otsustab oma probleemidele 'lihtsa' lahenduse leida, kuid kaval plaan kisub käest ära.

Kasahstani uue laine filmitegijate seas on Aitore Žoldaskali nimi, mis hakkab silma oma julguse ja žanritunnetuse poolest. Tema põnevusfilm „Haiglane“ liigub närvilisel piiril krimipõneviku, sotsiaalse draama ja isegi kergelt kehaõudust puudutava esteetika vahel.

„Haiglane“ esilinastus Rotterdami filmifestivalil ning äratas tähelepanu oma tumeda tooni ja provokatiivse teemavalikuga.
 
Filmi tegevus leiab aset Almatõs, kus rahalistes raskustes noorpaar otsustab oma probleemidele „lihtsa“ lahenduse leida. Nende plaan koguda rahva käest raha ravimaks haigust, mida ei ole olemas, tundub alguses süütu ja isegi kaval. Petuskeem kisub kiiresti käest ära, kui paar satub sotsiaalmeedia, manipulatsiooni ja vägivaldse kuritegevuse ohtlikku keerisesse. Üha sügavamale vajudes muutuvad nad ise osaks süsteemist, mida nad kõigest ära kasutada tahtsid, ning ühel hetkel pole enam selge, kes on ohver ja kes süüdlane.
 
„Haiglane“ on visuaalselt enesekindel ja atmosfäärilt ebamugav film, mis ei paku publikule turvalist distantsi ega kergeid vastuseid. Žoldaskali mängib teadlikult vaataja ootustega, alustades suhteliselt klassikalise krimilooga, kuid keerab selle peagi millekski palju häirivamaks ja ettearvamatumaks. Filmi suurim tugevus peitub selle realistlikus kujutluslaadis. Tunne, et kõik ekraanil toimuv võiks päriselt juhtuda, muudab vaatamiskogemuse eriti kõhedaks. See ei ole lugu ainult kuriteost, vaid ka ahnusest, meeleheitest ja kaasaegsest maailmast, kus tähelepanu ja raha on muutunud ohtlikuks valuutaks.
 
„Haiglane“ ei anna moraalseid juhiseid ega lunastust, vaid jätab vaataja küsimusega: kui süsteem ise on haige, siis kas indiviidil on üldse võimalik terveks jääda?
 
Raiko Puust