Prantsusmaa õudusfilmide tegijad Alexandre Bustillo ja Julien Maury on koos tegutsenud juba 2007. aastast, kui tuli välja Prantsuse ekstreemõuduse üks märkimisväärsemaid teoseid “Sees” (“Inside” / “À l'intérieur”), mis ka HÕFFi vaatajates ärevust tekitas. Üksjagu lihtne, ent nutikas lugu veel sündimata beebist ja salapärasest naisest, kes soovib seda ära võtta, sai kiiresti ülemaailmseks hitiks. 2011. aastal valminud “Surnukahvatu” (“Livid”), mis samuti HÕFFil linastus, räägib ühest tantsuakadeemiast ja sinna peidetud varandusest. 2014. aastal tegid nad filmi "Elavate hulgas" (“Among the Living” / “Aux yeux des vivants”), kus poiss satub tunnistajaks ühe naise röövimisele... või vähemalt arvab ta nii. Pärast “Texase mootorsaemõrvade” üsna ebaõnnestunud töötlust “Leatherface” (2017) tuli välja “Kandisha” (2020), mis räägib kättemaksuhimulisest Maroko kummitusest. Aasta hiljem valminud “Sügav maja” (“The Deep House”) viib vaataja aga järve põhjas olevasse kummitusmajja. Kõik need näited räägivad sellest, et autorid on leidnud võtme, kuidas teha arusaadavaid ja hingeminevaid õudukaid.

“Hingeõgija” viib publiku väikesesse Prantsusmaa linna, kus on toimunud eriti vägivaldne ja segaste asjaoludega mõrv. Nimelt jääb mulje, et üks abielupaar on ennast ära tapnud ning saanud seda tehes ka suure seksuaalse naudingu. Samal ajal on linnas mitu last kadunud ning peagi jõuab uurimine kohaliku legendini müütilisest koletisest ehk hingeõgijast, keda paljud olevat metsas näinud. Mis seal linnas siis toimub? Kus on need kadunud lapsed? Ja miks inimesed äkki sedavõrd vägivaldselt surevad?

“Hingeõgija” on minu silmis režissööride seni kõige kvaliteetsem töö. Kolme viimase filmiga on neil tekkinud konkreetne suhtluskeel, mida publikul on kerge mõista. Samuti on nende silm kaamera taga leidnud omalaadse sisemise rahu ja senine nooruslik energia on asendunud uudishimulikult uuriva pilguga. Pilt on rahulik, detailne, küpselt ilus, kuid samal ajal atmosfääriline ja isegi mõistev. Me ei ole vaatajatena mingisugused salapärased piilujad, vaid hoopis kaasosalised ja tihti on tunne, et tegelased nagu arutaksid meiega oma asju ja ootaksid meie arvamusi.

“Hingeõgija” on segu fantaasiast, õudusest ja klassikalisest trillerist, mille keskmes on müstilised kuritööd, mida on raske seletada. Filmis on küll verd ja häirivat vägivalda, kuid suurim pimedus on peidus meie eneste sees.

Kvaliteetne õudustriller, mis väärib suurt kinoekraani.

Raiko Puust