"Hullumeelsuse lõugade vahel" on legendaarse lavastaja John Carpenteri 1994. aasta õudusfilm, mille peaosas on mitte vähem kuulus Sam Neill. Filmi tegevus keerleb fenomenaalselt populaarse kirjaniku Sutter Cane´i ümber, kelle raamatud kutsuvad lugejates esile vägivaldset käitumist. Cane kaob ühel päeval jäljetult ja tema kirjastaja palkab uurija John Trenti (Neilli), et ta kirjaniku ja tema viimase käsikirja üles otsiks. Seda tehes satub Trent üha sügavamale pöörasesse maailma, kus fantaasia ja reaalsus segunevad nii, et hakkab kahtlema oma terves mõistuses.

Mõni kriitik peab seda kõige lovecraftilikumaks filmiks, mis üldse tehtud – hoolimata asjaolust, et Carpenter ei maini ühtki kirjaniku rikkalikust mütoloogiast pärinevat nime ega kohta. (Suurimaks vihjeks on ilmselt filmi pealkiri – võrdluseks, Lovecraftil on lugu "Hullumeelsuse mägedes".) Sellest hoolimata võib väikesi viiteid alates atmosfäärist ja lõpetades iidse meie maailma tungida üritava kurjusega leida kogu vaatamisaja vältel. Ka peategelase vaimu aeglane, kuid järjekindel murdumine üha kasvava kosmilise õuduse surve tõttu on Lovecraftile omane võte. Nagu ka filmi alustamine hullumajas, kus Trent hakkab jutustama, kuidas ta sinna üldse sattus. Huvitav on ka see, et Cane'i tegelaskuju on omamoodi segu H. P. Lovecraftist endast ja Stephen Kingist (filmi alguses on isegi stseen, kus nende vahele tõmmatakse paralleel). Filmi stsenarist Michael De Luca on tunnistanud, et tema eesmärgiks oli kombineerida Lovecrafti ja Kingi ehk iidseid õudusi autoriga, kes on muutunud nii populaarseks, et tema fännid moodustavad omaette kultuse.

Carpenter ise paigutab oma filmi apokalüptilisse triloogiasse, kuhu kuuluvad veel "Võõrkeha" ja "Pimeduse prints" – ka need annavad tunnistust tema armastusest kirjaniku loomingu vastu. Huvitaval kombel jäljendavad kõik kolm mingis mõttes isegi Lovecrafti stiili, kuigi tegu on pealtnäha täiesti erinevast ooperist lugude ja tegelastega.

Kindlasti on see õudusfilmi klassikasse kuuluv linateos ja see, et Carpenter on jätnud otsesed viited oma inspiratsiooniallikale välja, tuleb ehk isegi kasuks, sest nii on seda võimalik nautida ka inimestel, kellel taustateadmised puuduvad.