Kui kurjus varitseb
Argentina lavastaja ja stsenarist Demián Rugna armastab õudusfilme sedavõrd, et on terve oma karjääri neile pühendanud. Tema nimi leidis esmakordselt suurema rahvusvahelise kõlapinna 2017. aastal filmiga “Hirmunud” (“Terrified” / “Aterrados”), mida kirjeldati kui “rünnakut vaataja kõikidele meeltele”, “hirmu, mis nõuab paralleelset mõtlemist” ja “värskendavat, originaalset ja hirmsat”. Pärast edu ja positiivset tähelepanu kadus Rugna avalikkuse pilgu alt, kuni tuli eelmisel aastal välja oma uue filmiga “Kui kurjus varitseb”. Toronto festivalil esilinastunud filmi esimesed vaatajad olid šokeeritud selle ebamugavusest ning jagasid lahkelt kiitust, veidi aega hiljem tõusis see ka kriitikute edetabelite tippu.
Filmi keskmes on kaks venda, Pedro (Ezequiel Rodríguez) ja Jimi (Demián Salomón), kes metsas jahil olles avastavad laiba, millest on alles ainult üks pool. Proovides asjas selgusele jõuda, satuvad nad küla ääres asuvasse väikesesse majakesse, milles elava perekonna poeg mädaneb sõna otseses mõttes elusast peast. Mehed otsustavad temast vabaneda, et päästa ennast ja küla, kuid ei oska isegi ette kujutada, mida see kaasa toob. Keegi ei oskaks, sest kui kurjus juba kusagil meie hulgas varitseb, on liiga hilja.
“Kui kurjus varitseb” on mõnusalt kõhe atmosfääriline õudusfilm, mis ei lase publikul puhata. Rugna küll šokeerib vaatajaid toore vägivallaga, kuid mitte see pole peamine – peamine on ebamugavus, millega ta kujutab maailma, kus me mitte mingil juhul elada ei sooviks. Rugna suurim oskus on võtta midagi õudusžanri jaoks tavalist ja muuta see õõvastavaks kogemuseks, mida on raske enda küljest lahti raputada.
Vaieldamatult üks nendest viimase aja õudusfilmidest, mis ka õudusfilmi nime väärib.
Raiko Puust