Pakistanis Karatšis õppiv meditsiinitudeng Mariam ja tema ema satuvad ootamatult majanduslikesse raskustesse, kui sureb neiu vanaisa. See toob omakorda kaasa mitmeid probleeme ning ähvardab viia eluaseme kaotamiseni. Nende ellu ilmub ühtäkki ei tea kust Mariami onu, kes teeb naistele üsna järsul toonil selgeks, et nüüdsest on tema patriarhaadi pea, kes võtab rahaasjad enda õlule. Kui Mariami ema on asjade käiguga rahul, siis neiu ise näeb selles lähenevat katastroofi, mis võib ta koos ema ja väikevennaga viia tänavale kerjama.

Niigi vanaisa surmast muserdatud Mariam püüab kõige muu kõrval hakkama saada ka oma ülikooliõpingutega, mida ei tee kergemaks Kanadast kodumaale naasnud Asad, kes talle külge lööb ja kelle vastu ka neiu tundetu ei ole. Pärast kallimaga juhtunud mootorrattaõnnetust hakkavad šokiseisundis Mariami piinama südametunnistus ja ka teadmatus, kas tema sümpaatia on elus või surnud. Ta on üsna kindel, et kogu selle segaduse keskel jälitab teda miski, mida on raske teistele seletada. Üha enam saab selgemaks, et see teiste silmadele nähtamatu ja selge füüsilise vormita "miski" ei lõpeta neiu jälitamist enne, kui veel keegi rängalt viga saab. Mariam peab tegema kõik endast oleneva, et fataalset katastroofi ära hoida.

Pakistanist pärit Kanada filmitegija Zarrar Kahn on oma esimese täispika mängufilmi lahendanud süngetoonilise allegooriana, kus ta kirjeldab naiste olukorda oma kunagisel kodumaal: nad on viidud sõna otseses mõttes piirini, kust pole enam tagasiteed. Üleloomuliku õudusfilmi sugemetega draama, mida saab oma sõnumilt ja filosoofialt võrrelda ka HÕFFi kunagise avafilmiga "Varju all" (rež Babak Anvari), esilinastus mullu Cannes'i festivali kõrvalvõistlusprogrammis "Quinzaine des Cinéastes", mille järel on see edukalt ringelnud paljudel rahvusvahelistel festivalidel.

Helmut Jänes