Liha tapab

Hollandi kõigi aegade veriseim linateos Prantsuse ekstreemfilmide klassika vaimus.

Tõekspidamised, et oled see, mida sa sööd, ja kõik, kes mõõga tõmbavad, ka mõõga läbi hukkuvad, on loomse toidutööstuse maailmas pigem vähelevinud ja ebapopulaarsed. Kuid pole midagi, mida paras kogus kodanikuaktivismi ei suudaks muuta.

„Liha tapab“ heidab meid suurema hoiatuseta sündmuste keerisesse, kus pingeline vastasseis tapamaja pidava perekonna ja loomaõiguste eest võitlevate aktivistide vahel sunnib osapooli ja ka vaatajat seisma silmitsi oma tõekspidamiste, harjumuste, traditsioonide ja eelkõige iseendaga. Järgneb Prantsuse ekstreemiklassika „Märtrid“ („Martyrs“, 2008) ja „Kõrgepinge“ („Haute tension“, 2003) vaimus öö vägagi soodsas keskkonnas õudusteks.

Uhkelt ja tagasi hoidmata nüüdseks juba rohkem kui 20 aastat vanal Prantsuse uuel ekstreemlainel purjetav Hollandi mängufilm on armutu küte algusest lõpuni. Omaaegne lootusetus ja nihilism on aastatega ainult hoogu juurde saanud ning jätkub suurepäraselt ja isegi kordades rohkem ka tänapäeval.

Film esilinastus mullu mainekal Austini fantaasiafilmide festivalil.

Paul Oja