Lindsay Andersoni Mick Travise triloogia teine osa Briti ühiskonna kokkuvarisemisest läbi sürrealismi võtme.

Režissöör Lindsay Andersoni ja näitleja Malcolm McDowelli Mick Travise triloogia teine osa, mis selle mädanevat kapitalismi kritiseeriva sõnumi tõttu 1970. aastate keskpaiku ka Nõukogude kinolevis jooksis, on sürreaalne lugu noorest ja hakkajast kohvimüüjast Mick Travisest, kes satub rikkust taga ajades olukordadesse, mis on kohati koomilised ja samas ka jubedad. Tegu on Kafkat meenutava unenäolise amokijooksu sarnase sürrealistliku mõistulooga, mis oli aktuaalne nii filmi valmimise aegu 1970. aastatel, kuid pole grammigi kaotanud tähendust ka tänapäeval.

Pea kolmetunnise filmi kaamera taga seisis Tšehhi lavastaja Miloš Formani ihuoperaator Miroslav Ondrícek (“Amadeus”). Rokkbändist Animals tuule tiibadesse saanud Alan Price'i kirjutatud muusika kandideeris Kuldgloobusele. Linateos ise aga võitis parima briti filmi BAFTA preemia. Triloogiasse kuuluvad veel klassikaks saanud "Kui..." (1968) ja vähemtuntud "Ravila "Britannia"" (1982). Kõigi kolme filmi peategelast kehastab Malcolm McDowell.

Filmiklubi külaline Hardi Volmer on filmi kohta öelnud järgmist: “Olin keskkoolis, 1970ndate teine pool, kui “Oo, õnneseen!” Pärnusse jõudis. Lääne rokkmuusikat salvestati käest kätte, plaate liikus, aga et kinos saab näha värvipildis reaalselt tegutsevat briti bändi, sõita nende tuuribussis mööda Inglismaad – see oli meile täielik kultuurišokk. Filmi vaadates selgus, et taies kätkes endas ka mitmeid lisaväärtusi: vabaturumajanduse absurdseid toimemehhanisme, ulmelist siirdamismeditsiini düstoopiat, neokolonialismi grimasse, võrratuid näitlejatöid ja kõike seda hillitsetud musta huumori kastmes.

Filmi varjamatu ühiskonnakriitika oli muidugi see, mis ta nõukogude massikultuuri korraldajatele sedavõrd oluliseks tegi: vaadake ometi, kuidas lääs mädaneb igast otsast! Meile paraku oli selle psühhoteraapiline toime otse vastupidise efektiga.”

Enne filmi toimub vestlus filmimehe ja muusiku Hardi Volmeriga ("Minu Leninid", "Elavad pildid", "Johannes Pääsukese tõeline elu" jt.).