Stallone vs. Snipes. Kaks märulikangelast stiilses ulmeklassikas, mis seisis oma ajast ees.

1990. aastate alguseks oli Sylvester Stallone’i ligi 20 aastat kestnud karjäär hakanud tasapisi ilmutama väsimuse märke. Publik ei olnud just ülemäära vaimustuses komöödiatest nagu „Oscar“ (1991) ja „Seis või mu ema tulistab“ (1992), kus Stallone püüdis oma põlisrivaalile Arnold Schwarzeneggerile sarnaselt villast visata. Kui viimasel see õnnestus („Kaksikud“, „Lasteaiapolitsenik“), siis Stallone’il võttis aega mõistmaks, et temast seda naljasoont välja ei pigista. 1993. aasta kevadel linastunud Renny Harlini karmikoelises alpinismimärulis „Mägironija“ on Stallone tagasi oma liistude juures, mõned kuud hiljem kinodesse jõudnud „Purustaja“ kinnistas tema kuulumist suurimate action-staaride nimekirja. Sellest sai hitt kogu maailmas, ka Eestis, kus seda käisid vaatamas märkimisväärsed 38 000 inimest, ja Stallone’ist taas näitleja, kelle nimi tähendas suuri kassanumbreid.

Lähitulevik aastal 1996. Kurjategija ja massimõrvar Phoenix (Snipes) külmutatakse pikkadeks aastateks ning ühes temaga ka politseinik John Spartan (Stallone), kes on lavastatud süüdi mitme inimese hukkamises. 2032. aastal äratatakse Phoenix külmaunest üles ning too kasutab kohe juhust põgenemiseks. Kuna vägivallavaba tulevikuühiskond ei oska või pigem ei taha enam tõeliste kurjamitega toime tulla, sulatatakse jääkambrist üles ka kunagine kangelane, „purustaja“ John Spartan, kes ainukesena on võimeline Phoenixi-suguseid tüüpe ohjeldama.

Tegemist on seni tuntud brändide reklaamvideote tegemisega kuulsaks saanud Brasiilia videokunstniku Marco Brambilla debüütfilmiga, millest sai kinodes ootamatult suur tõmbenumber ja tänaseks juba ka moodne kinoklassika, mis äratas ellu 1980. aastate filmidest tuttavad suurejoonelised märulistseenid, mille taga seisis muidugi produtsent Joel Silver, kes teadis kassafilmi edu valemit („Visa hing“, „Surmarelv“ jpt). „Purustaja“ suurim vaatamisväärtus ei ole isegi peastaar Stallone, vaid hoopis blondeeritud psühhopaadiks kehastanud Wesley Snipes, kes just 1993. aastal jõudis kinoekraanidele päris mitu korda („Valged pole mängumehed“, „Tõusev päike“).

„Purustajaga“ sai karjäärile hoo sisse ka tundmatu näitlejatar Sandra Bullock, kes tuli filmi alles pärast Lori Petty vallandamist, kuna viimasel puudus Stallone’iga vajalik keemia. Juba vähem kui aasta pärast polnud Bullockist kuulsamat näitlejatari, sest ekraane hakkas vallutama „Kiirus“, aga see on juba hoopis teine lugu.

Kokkuvõtteks sobib 2026. aasta HÕFFi viimase filmi kohta 1994. aasta 21. juuni Eesti Sõnumite numbris Siim Nahkuri poolt kirjutatud iseloomustus: „Purustaja“ on film, mida ei tasu liiga tõsiselt võtta (ei soovita seda depressiivsetele inimestele). Samas on tegemist tulevärgiga, mis surub sind kaheks tunniks vastu tooli ja paneb põnevusest küüsi närima. Tuleb nõustuda.