Filipiinide poolt parima mitteingliskeelse filmi Oscarile esitatud ja Cinemalaya festivalil parima filmi auhinna pälvinud ulmesugemetega animafilm "Puuduolev" vaatab kohalikku kultuuri läbi globaalse pilgu, keskendudes inimeste väärkohtlemisele ning selle tagajärgedele. Loo visuaalne stiil on siiski ainult üks külg mitmetahulisest puslest, kus olulist rolli mängivad ka fantaasia ja tulnukad, kes peategelast ära viia soovivad. Või soovib seda hoopis peategelane ise?

Eric on animaator, kes elab üsna tavalist elu. Tal on mõnus, kuid mustusest kubisev korter, hästi tasustatud töö ning partner, kellest ta hoolib. Üks silmatorkav asi Ericu juures on aga see, et tal puudub suu, sõna otseses mõttes. Ühel päeval saab ta kõne oma emalt Rosalindalt, kes palub uurida, miks ta ei saa Ericu onuga ühendust. Onu külastades selgub, et too on juba mitu päeva surnud. Haavatavas seisundis Eric näeb nüüd taas tuttavat tulnukat, kes soovib ta Maalt ära viia. Või vähemasti kujutab ta seda enesele ette?

"Puuduolev" on stiilipuhas rotoskoopiline animafilm, mis jälgib Ericu elu keerdkäike pärast tuttava tulnuka saabumist ja onu surma. Mõlemad sündmused sunnivad Ericut meenutama oma minevikku ja lahti harutama mälestusi, mis on kadunud ajusoppidesse.

Mulle meeldivad filmid, kus alateadvusesse süübimiseks kasutatakse leidlikke võtteid. Kütkestav ja värviline visuaalne stiil on ligitõmbav ning tõenäoliselt saab enim tähelepanu, kuni lõpuks hakkab loo point vägisi läbi pressima. Animatsioon ei jää siin ainult visuaalseks, vaid muutub ka looliselt vajalikuks elemendiks. Tugev sümbolism, julge stiil ja oskuslikult jutustatud lugu, mis seob hästi fantaasia ja reaalse elu psühholoogilised protsessid, nagu lein, viha ja andestamine.

Väikene hoiatus siiski, sest loo teatud elemendid on häirivad.

Raiko Puust